Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/09/11853111t1h9941.jpg)
Üks hetk sattusin vastamisi teetöölistega, kes mind kuidagi läbi ei tahtnud lasta. Tee oli liiklusele suletud kuni kella viieni õhtul. See mind just palju ei aidanud, kuna varsti pärast viit hakkab vaikselt pimedaks minema ja siis pole väga mõistlik sõita. Niisiis, pärast kümneminutilist lunimist ja traagilisi näoilmeid olid nad siiski nõus mind läbi laskma ja sõit võis jätkuda, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Pärast pikka matka Kuelapi varemete juurde otsustasime järgmise päeva puhata ja siis edasi liikuma hakata. Päev möödus rahulikult, istusime mitu tundi kohvikus ja jalutasime niisama linna peal ringi. Õhtul tundsin end aga natuke haiglaselt. Plaan lahkuda polnudki äkitselt enam nii kindel. Hommikuks oli väikese palaviku üles löönud ja otsustasin igaks juhuks ühe päeva veel Chachapoyases veeta. Ei tahaks haigena kuhugi väiksesse mägikülla lõksu jääda. Kanyal oli aga aeg edasi liikuda, niisiis saatsin ta hommikul bussijaama. Täitsa kurb oli üksi Chachapoyasesse jääda, aga mis teha, haigena mägedes väntamine ka väga mõistlikuna ei tundunud. Hüvasti jätnud ja tagasi hostelis, veetsin ülejäänud päeva voodis.