Eestlannast reisisaatja Austrias: suur osa kohalikke pole isegi näinud seda kultusteost, mis Salzburgi taskusse kamaluga raha kühveldab

Foto: Shutterstock

Salzburgist, hotellindusest ja turistidest rääkides ei saa üle ega ümber teemast «Helisev muusika». Eestis tunneb ja hindab seda ilmselt iga põlvkond. Mäletan, kui tihti ma lapsepõlves ja teismeeas Tartus Raudteelaste kinno jooksin, kui seda filmi näidati. Uskuge või ärge uskuge, aga Austrias, isegi Salzburgis – linnas, mis selle filmiga seniajani aastas miljoneid teenib – on arvukalt inimesi, kes seda filmi kunagi näinud pole! Avaldame katkendi Liina Mittermayri värskest raamatust «Minu Austria», kirjastuselt Petrone Print. 

Võib-olla tuntakse igal tänavanurgal kirendavaid plakateid turistidele korraldatavate temaatiliste bussituuride, kontsertide ja nukuteatri kohta, aga film? Mis film? küsivad paljud.

Siinkohal teevad Salzburgi kolinud välismaalased põlisrahva hulgas valgustustööd. Ja räägivad, kuidas keset Salzburgi kesklinna, mäe otsas, ilutseb suur nunnaklooster Nonnberg.

Minu Austria Foto: Petrone Print

Sellest kloostrist saadetakse aastal 1925 noor nunn Maria ühe lesestunud aadlisoost härrasmehe, parun von Trappi juurde aastaks ajaks lapsehoidjaks. Lapsi on parunil ühtekokku seitse. Legendi järgi olevat lapsed aasta möödudes isa käest küsinud, kas Maria ei saaks nende juurde pikemaks ajaks jääda. Muu hulgas olevat lapsed teinud isale ettepaneku Mariaga abielluda. Parun vastanud, et ta ju isegi ei tea, kas ta Mariale üldse sümpaatne on. Maria omakorda leidis aga paruni sedavõrd sümpaatse olevat, et neist saigi abielupaar. Nii parunihärra kui ka ta abikaasa pidasid lugu muusikast, mispärast sündis perekoor, milles kõik kaasa tegid.

Koor tegi endale Austrias nime – 1935. aastal võideti Salzburgi koorifestival. Sellele järgnesid arvukad küllakutsed Euroopa riikidesse. Kõik oli ilus ja harmooniline hetkeni, kuni natsirežiim end Austriale peale surus ja parun von Trapp oleks pidanud Saksa mereväkke teenima minema. Kogu pere põgenes natsipoliitika eest Šveitsi, Itaaliasse ja sealt edasi Ameerikasse. Perre sündis kaks ühist last. Aga muusikategemist ei jäetud hooletusse. Perekoori nimeks sai Trapp Family Singers. Nii reisiti Ameerika risti ja põiki läbi, igal pool kontserte andes. Perekoor kogus üha enam kuulsust. Kuna Hollywoodile tundus, et von Trappide loost saaks eduka filmi, tehti Mariale ettepanek kirjutada memuaarid. Kahtles Maria alguses, mis ta kahtles, 1949. aastaks ilmus perememuaaride raamat, mis sai Ameerikas tolle aasta populaarseimaks üllitiseks!

1952. aastal järgnes raamatule Saksamaal tehtud film, mis suurt kuulsust ei saavutanud. Asi muutus aastal 1965, kui Hollywood pärast kaks aastat kestnud ettevalmistusi filmiga turule tuli. Ameerika kinosaalid olid nädalaid ette välja müüdud.

Ja järsku sai Salzburgist «Sound of Musicu» linn! Turistid, kellele film jättis Austria loodusest, mägedest ja lossidest kustumatu mulje, hakkasid hordide kaupa Salzburgi külastama ja siin filmiga seotud võtteplatse üles otsima. See kutsus omakorda ellu äriidee – hakata korraldama «Sound of Musicu» tuure, mis toimetaksid külalised just nimelt filmiga seotud kohtadesse, olgu see Baierimaal asuv Berchtesgaden oma Alpi nõlvadega, kus filmi esimesed stseenid on üles võetud, või Leopoldskroni ja Frohnburgi loss, Hellbrunni ja Mirabelli park või Mondsee kirik, kus Maria ja parun abiellusid. Salzburgis toona juba eksisteerinud reisifirma Panorama Tours sõidutas filmi tegijaid ja näitlejaid võttekohtadesse, nii et neil oli juba iseenesest mitu trumpi taskus – nad teadsid kõiki filmiga seotud võttekohti ning filmimisega seotud huvitavaid fakte ja anekdoote. Nii sai alguse «Original Sound of Music Tour», mis müüb end jätkuva eduga, ükskõik kas tuure tehakse jalgratta, segway või bussiga. Paljud Ameerika turistid usuvad, et filmis kõlav laul «Edelweiss» on Austria riigi hümn.

Rääkisin ükskord Salzburgi äärelinnas asuvat suurt hotelli pidava abielupaariga.

«Ma olen seda filmi kunagi 20 aastat tagasi näinud,» märgib hotelli perenaine Heidrun.

Noogutan ninatargalt. Midagi muud ma ei arvanudki. Ilmselt vaatas Heidrun filmi koos lastega, kes nüüdseks juba täiskasvanud on.

«Kui mu mälu mind ei peta, vaatasin ma ka tookord filmi ainult tänu oma tütrele.»

No mida ma ütlesin!

«Tegelikult,» jätkab Heidrun, «ma tean, et selle tuuri korraldajad peavad ära tegema päris rasked eksamid, enne kui nad tuuride tegemiseks loa saavad. Von Trappide perekonna ajalugu ja kogu filmi tekkelugu peab olema une pealt selge. Ja ikka leiduvat turiste, kes teavad paljusid fakte sinust paremini.»

Heidrun vaatab oma mehe poole ja ütleb: «Ma olen Maxile korduvalt öelnud, et peaksime kõik need tähtsamad tuurid, mida me külalistele soovitame, ise läbi tegema. Piinlik on, kui turistid räägivad sulle Salzburgi kohta asju, millest sul endal aimugi pole.»

Jõuame pärast pisukest targutamist ühisele arusaamisele, et ükski turist ei saa nõuda, et hotellipidaja täidaks elava leksikoni rolli. Aga lepime siiski kokku, et teeme veel sel suvel teoks mõtte ka ise see tuur läbi teha. Siis on Heidrunil võimalus hotelli külalistele käisest vastuseid raputada ja ka mina oskan Salzburgi külla tulnud inimestele pisut rohkem huvitavat infot anda.

Nüüd saate minust ehk paremini aru, kui ma väidan, et Salzburgi elanik peaks selle filmi olemasolu eest iga päev taevaisale tänu võlgu olema. See rohkem kui 50 aastat tagasi tehtud lihtne muusikafilm kühveldab Salzburgi linna taskusse siiamaani kamalute kaupa raha. Nüüd on poliitikutel ja kultuuritegelastel plaan rajada Mirabelli aeda «Sound of Musicu» muuseum. Vaatame ja ootame, kas ja millal see plaan teoks saab, sest sarnast muuseumi kavandab Salzburg küll siia, küll sinna linna otsa juba pikki aastaid. Usun, et uudishimulikest turistidest sel muuseumil juba puudu ei jää – asugu see siis kus tahes!