:format(webp)/nginx/o/2019/02/14/11788161t1h6a03.jpg)
Kui ma 2012. aasta algul täitsin oma taotlusankeedi YFU Eesti lehel, siis hirm vahetusaastale mineku ees oli suur. Lõpuks vajutasin «saada» nuppu, silmad kinni. 16-17-aastasena ei osanud ma ette näha, et just see otsus muudab mu elu täielikult. Ma ei teadnud, mida oodata või kuhu ma üldse suundun, sest olin küll riigiks USA valinud, aga see riik on ju suur. Paar kuud enne vahetusaastale minekut sain meili pealkirjaga «Sulle on leitud pere!» ning oh üllatust, kui nägin oma vahetuspere ankeeti.
Minu sihtkohaks sai Iowa. Mulle tehti Eestis nii palju nalja, et «Haa-haa, pärast lähed Iowasse mingite maisipõldude vahele!» ning see nali saigi tõeks. Augustis kohale jõudes sain aru, et kunagi ei tasu midagi eeldada, sest asjad tavaliselt ei lähe nii.
/nginx/o/2019/02/14/11788162t1ha75f.jpg)
Jah, esimesel hommikul (kuna jõudsin kohale öösel, siis ei saanud kodukohast eriti aru) sain aru, et maja igast aknast paistab maisipõld. Ma algul tõesti kartsin, kuidas ma küll terve aasta seal hakkama saan, aga ma poleks kunagi osanud arvata, kui kalliks need maisipõllud mulle saavad. Köögist leidsin kirja, et host-ema läks tööle, aga host-isa on kõrval kirikus. Minu perekond erines veel selle poolest, et mu host-isa oli pastor.
Mu arvamus, et pastorid on tõsised ja ranged, muutus juba esimestel päevadel. Minu host-isast sai minu suur sõber vahetusaastal. Õhtuti vaatas ta koos meiega halba reality tv'd ja tegi lolle nalju, aga alati oli tal varuks ka paar tarka sõna ning kordagi ei surutud mulle usku peale. Kirikus käimine polnud kunagi minu Eesti elu osa, aga USAs see mulle meeldis. Keegi ei surunud midagi peale, vaid toimusid väga avatud arutelud. Lisaks oli tore see, et pool ajast lauldi ning pärast mindi keldrisse (mis oli muidugi väga suur nagu ameeriklastel kombeks) kõik koos hommikusööki sööma. Üllataval kombel kujunes sellest üks mu suuri lemmikuid. Algul olin ma skeptiline, aga kuna iga pühapäeva hommikul toimus niikuinii tornaadosireeni testimine (ma elasin siiski Iowas) ning terve «linn» oli hommikul vara üleval, siis tulid sinna kõik kokku. Üks paar, keda ma seal tihti kohtasin, oli pärit Rootsist, ning ma poleks kunagi arvanud, et rootslased suudavad minus nii koduse tunde tekitada.
Vahetusaasta jooksul nägin ka kahte Soome vahetusõpilast. Kui esimesega tutvusin ja ta mulle ütles, et ta on Soomest, vahetasime laused «Tervetuloa Helsinkiin!» ja «Tere tulemast Tallinna!». Need kolm sõna olid ainsad eestikeelsed sõnad, mis mulle vahetusaasta jooksul öeldi.
Ameeriklased olid paari esimese kuu jooksul päris suur müsteerium minu jaoks. Ühest küljest on nad nii avatud ja rõõmsad, aga teisest küljest ei mõista sarkasmi ja on kergeusklikud − totaalseks vastandiks eestlastele. Esimese kuuga sai kiiresti selgeks, et oma eestlasliku sarkasmiga ma kaugele ei jõua, sest kui kooliõde küsis: «Kas teil Eestis elektrit on?», vastasin ma sarkastiliselt: «Ei, Euroopas elame me veel koobastes.» See lause, et me Euroopas ei ole veel arenenud, jõudis koolis väga kiiresti väga kaugele ning ma sain aru, et ma pean edaspidi sarkasmist hoiduma.
Tollest kooliõest sai lõpuks aga üks mu parimaid sõbrannasid ning kõik need aastad hiljem teeme me selle üle ikka veel nalja. Ameerika keskkool oli kõige lähedasem asi, mida ma olin filmidest näinud. Ma käisin siiski väiksemas koolis (kuigi minu klassis oli ikka umbes sada õpilast) ning see oli kõvasti rahulikum, aga ikkagi oli palju asju, mis filmidega kattusid. Meil oli koolis palju eri seltskondi: vaiksemad noored, jalgpallurid, cheerleader’id, muusikaliinimesed, sportlased jne. Ma sain mitme erineva seltskonnaga läbi, aga meil ei esinenudki väga palju probleeme õpilaste vahel, sest enamik õpilasi olid üksteist tundnud suurema osa oma elust.
/nginx/o/2019/02/14/11788165t1he897.jpg)
Ameeriklaste seisukohalt elasin ma siiski väga väikses kohas, aga see oli mega! Ma olin üks osa sellest imelisest kogukonnast, kus kõik inimesed teadsid teineteist, kogu linn elas meie kooli spordivõistkondadele kaasa ning meil oli palju erinevaid traditsioone. Üks esimestest huvitavatest traditsioonidest oli õhtu enne homecoming’u tantsu, mil kõik gümnasistid sõitisid mööda linna ringi ja loopisid inimeste aiad WC-paberit täis. Kuna kogu linn on sellest teadlik, ei saa keegi pahaseks ning isegi meie linna ainus politseinik on tol õhtul kodus, kuni teda välja ei kutsuta. Väikelinna lõbud!
/nginx/o/2019/02/14/11788169t1h3068.jpg)
Ma arvan, et minu imelise kogemuse taga oligi see, et ma elasin väikeses kohas, sest see, millised sõbrad ma leidsin, oli üllatav! Ma ei tundnud end seal nagu välismaalane, kes tuli sinna vaid aastaks, lõpuks olin ma üks nendest. Mulle jääb vist igavesti meelde hetk prom'ist, kui me tantsisime oma sõpradega ringis ning DJ lasi Simple Mindsi lugu «Don't You Forget About Me». Me laulsime kõik koos seda laulu kõvasti kaasa, hoides kätest kinni. Ma teadsin, et kuu aja pärast ma lähen oma sõprade juurest ära, aga too hetk oli hindamatu ning on siiani väga sügaval mu südames. Sel hetkel oli minust, tüüpilisest külmast eestlasest, saanud pehmo ning pisarad voolasid vaikselt mööda mu põski. Tänase päevani tekitab see laul külmavärinad.
Kuus aastat hiljem on sõbrad ikka veel mu elus − enamasti küll sotsiaalmeedia ja videokõnede vahendusel, aga nad on alles! Vahetusaasta lõpp oli üks raskemaid ja samas üks ilusamaid aegu, sest ma olin jõudnud punkti, kus ma teadsin, et mul on seal imelised sõbrad koguks eluks, aga ma ei teadnud, millal ma neid jälle näen. Samas teadsin, et ma näen peatselt oma Eesti peret ning sõpru. Suurt koduigatsust mul ei tekkinudki terve aasta jooksul, sest tegelikult läheb üks aasta väga kiirelt. Ma tunnen, et ma õppisin sellest aastast väga palju, aga kõige rohkem õppisin ma iseennast tundma. Kui sa lähed uude keskkonda ning mitte ükski inimene ei tea sind, siis kingib see võimaluse olla parim versioon iseendast.