Shanghais jääb ellu vaid hambad ristis edasi pürgides

Hommikune võitlus oma koha eest metroos. Foto: Birgit Podelsky

Möödunud aasta kolm viimast kuud mu koduks olnud Shanghai on Hiina majanduse tuiksoon. See linn peegeldab kõige eredamalt Hiina majanduskasvu ja tungi tõusta maailma suurimaks majanduskeskuseks. Hommikune metroosagin, inimeste telefoni- ja ekraanilembus, plastist joogitopsid iga teise mööduja käes, vähemalt viiekorruselised kaubamajad igal teisel tänavanurgal − suurlinna elu.

Rahvaarvult maailma suurimaks linnaks tituleeritud Shanghais elab pea 24 miljonit inimest. Kui Eesti jagu rahvast siia juurde tuleks, oleks ekspertide sõnul linna läbilaskevõime piir käes. Hommikuti hapnikuvaeses metroos, nina vastu akent ja kott võõra kaassõitja jalgade vahel tööle sõites saab kõige ehedamalt aru, mida «läbilaskevõime» tähendab.

Enne Shanghaisse tulekut olin palju lugenud ja uurinud Hiina majandusime kohta. 30 aastaga tõsta 800 miljonit inimest vaesusest välja ja kasvada maailma ühest vaeseimast riigist maailma suuruselt teiseks majanduseks − see mõte tundus mulle äärmiselt üllas. Tahtsin oma silmaga näha, mismoodi selline areng välja näeb.