:format(webp)/nginx/o/2019/01/27/11745019t1h8bdd.jpg)
Kui olin 15-aastane, sattusin ühel messil YFU Eesti vabatahtlike laua juurde. YFU Eesti on MTÜ, mille kaudu 15-18-aastased noored saavad kolida üheks õppeaastaks välismaale, kohalikku perre ja kooli. Nende peadpööritavad jutud vahetusaastatest ja sealsetest seiklustest lõid ka minu peas tulukese põlema. Kolm aastat hiljem, 2013. aasta augustis pühkisin lennujaamas oma pisarad ja sõitsingi terveks õppeaastaks konnade ja baguette’ide maale.
Kui mõni vahetusõpilane on juba enne reisi oma vahetusperega sotsiaalmeedias pikki vestluseid pidanud, siis mina olin oma vahetusperele saatnud vaid kaks põgusat meili. Sellest tulenevalt olin nendega tutvumise eel väga ärevil, süda pooles saapasääres. Kohtusin oma kohaliku perega esmakordselt rongijaamas ning hiljem sain teada, et nende esimene mõte minust oli «ta on nii pikk!». Tõsi, olen 178-sentimeetrine ning seega tervest perekonnast pikem, mu vahetusisa jäi napilt alla.
Mis aga puutub Prantsusmaasse, siis ei saa üle ega ümber bisous'dest ehk põsemusidest. Kõige suurem ja esialgu ka piinlikum küsimus oli see, mitu põsemusi teha. Keegi välismaalastest ei tahtnud ju piinlikku olukorda jääda või peadpidi kokku põrgata, kui põsemusisid tehakse erinev arv. Õnneks sain üsna kiirelt selgeks, et minu piirkonnas tehakse kaks põsemusi – vahepeal kolm, mõnikord üks, kuid 90 protsenti ajast oli kaks musi turvaline valik.
Enne reisi arvasin, et saan Prantsusmaal iseseisvalt hakkama – olin ju koolis kümme aastat prantsuse keelt õppinud. Reaalsus oli veidi teine. Prantslaste väga kiire kõneviis ja rohke slängikasutus olid alguses väga väsitavad, kuid esimesest päevast peale olin kindlal veendumusel, et ei räägi inglise keeles. Algul võttis pidev tõlkimine meeletult palju energiat ja aega ning slängi tõttu jäidki paljud sõnavõtud arusaamatuks. Prantsuse-eesti-prantsuse sõnaraamatust sai mu parim abimees nii koolis kui kodus, kuid aja möödudes hakkasin sõnaraamatut üha vähem vajama. Paari kuuga nägin prantsuskeelseid unenägusid ja hakkasin ka oma mõtteid prantsuse keeles mõlgutama.
Kustumatu mulje jätsid loomulikult prantsuse inimesed. Minu kogemuse põhjal on prantslased väga avatud. Ma ei saanud väga sooja vastuvõttu mitte ainult oma vahetusperelt, vaid isegi mu sõprade perekonnad kutsusid mind enda juurde õhtusöökidele-sünnipäevadele.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/27/11745018t1hcb3a.jpg)
Ja pere on prantslaste jaoks number üks. See ei ole müüt, et prantslaste õhtusöögid võivad venida seitsmetunnisteks heietusteks ja aruteludeks kõikvõimalike päevakajaliste või vähem päevakajaliste teemade üle. Minu jaoks oli nii harjumatu, et õhtusöögilauas tundis mu vahetuspere siiralt huvi, kuidas mu päev läks, ning vastus «hästi» ei olnud sugugi mitte ammendav. Sünnipäevi ja jõule peeti suurelt, kutsuti kõik sugulased kokku (ca 30-40 inimest) ja need olid mitmepäevased perekondlikud kokkutulekud, kus korraldati ühiseid matku, tantsunumbreid, ühiseid kokkamisi ja palju muud. Ka vahetus-vanaema võttis mind omaks ja poputas kui oma lapselast. Ta näitas kõiki oma taluloomi (lehmi, kanasid, kukkesid, lambaid ja hobuseid) ning hoolitses selle eest, et mul ikka kõik hästi oleks.
Bretagne'is on tähtis koht kõigel, mis on väga magus, rasvane ja rammus. Piirkonna traditsioonilised road on galette saucisse (soolane pannkook spetsiaalse kohaliku vorstiga) ja far breton (kreemjas plaadikook piimast, munast, jahust ja suhkrust). Crepe’id (magusad pannkoogid), baguette’id, köögiviljad, mereannid, «moules-frites» ehk merikarbid friikartulitega, homaarid ning kõikvõimalikud teod ja austrid kuuluvad Bretagne'i kokakunsti sekka. Bretagne'i auks ja uhkuseks peavad kohalikud soolakaramelli ning soolavõid (caramel au beurre salé ja beurre salé).
Vahetusaasta jooksul veetsime perega palju aega koos – käisime matkamas, erinevatel festivalidel-üritustel, Clermont-Ferrand’ lähedal suusatamas ning külastasime ka teisi linnu Bretagne’is. Iga linn oli hingematvalt ilus, eriti kogu see maastik, ookean, sadamad ja ajaloolised kitsad tänavad. Lisaks käisime vahetusisa mootorpaadiga võrkusid panemas ja püüdsime hiidkrabisid. Bretagne'i piirkonnas on tavaline käia ka tigusid jõesuudmes korjamas. Selleks tuleb kõplataolise tööriistaga kompida liiva sees ja kui kops käib, siis järelikult oled leidnud teokarbi. Mina, kes polnud elus isegi ühtki tigu söönud, rääkimata nende püüdmisest, läksin julgelt kätega liiva seest kraapima. Pärast seda, kui üks väike krabi sõraga mind sõrmest haaras, kasutasin aga reha.
Linn, kus koolis käisin, oli imearmas väike sadamalinnake Lorient. Väikesed jahid, paadid, praamid on seal piirkonnas tavalised. Mõni mu koolisõber käis praamiga isegi koolis.
/nginx/o/2019/01/27/11745022t1h6b60.jpg)
Kõige üllatavam oli see, et ma armastasin koolis käimist ning puudusin terve õppeaasta jooksul kõigest kaks päeva – sedagi haiguse tõttu. Ja seda vaatamata sellele, et mina, põline humanitaar, leidsin end reaalsuunas (specialité Sciences de la vie et de la Terre ehk bioloogia-geograafia suund), kus tunniplaanis oli iga nädal kaheksa tundi bioloogiat, kuus tundi keemiat-füüsikat ja kaheksa tundi matemaatikat. Seejuures oli igat humanitaarainet nädalas vaid üks kuni kaks tundi. Ma ei olnud kunagi pidanud koolis nii palju õppima ja vaeva nägema kui siis. Mäletan, kuidas mõned korrad matemaatikatunnist pisarsilmil keset tundi välja läksin, et mitte lootusetult nutma puhkeda, kuna ma ei saanud teemast aru. Lõppude lõpuks läks siiski kõik hästi ja sain ka Prantsusmaa keskkooli lõpudiplomi.
Prantsusmaal koolis oli nii mõnigi asi teisiti, kui harjunud olin. Näiteks käidi koolis välisjalanõudega ja kümneminutiliste vahetundide ajal oldi alati õues. Koristajal oli talviti seetõttu päris palju tööd.
Tundides oli distsipliin väga hea: telefone tundide ajal välja ei võetud ja tundi ei hilinetud. Võiks arvata, et see teeb õpilaste ja õpetajate vahelise läbisaamise keerulisemaks, kuid otse vastupidi. Kõik õpetajad ja töötajad koolis olid imetoredad ja mitte ainult minuga, vaid kõigiga. Nad teadsid oma õpilasi nimepidi, tundsid nende koduseid olukordi, muresid ja rõõme. Koolitöötajad olid avatud ja neid päriselt huvitas, kuidas õpilasel läheb nii kooliasjades kui ka isiklikus elus. Klassiruumis käituti õpetajatega alati lugupidavalt, kuid pikkadel söögivahetundidel oli õhkkond palju vabam – õpilased ja õpetajad rääkisid omavahel juttu ning arutasid elust ja olust. Pikad pooleteisetunnised söögivahetunnid aitasid kaasa ka üldisele positiivsele ja soojale õhkkonnale. Need olid heaks võimaluseks sõpradega aega veeta ja lobiseda, nädalavahetuseks plaane teha ja lihtsalt pead tuulutada.
Samuti olid kõik õpetajad ülitoetavad – kui keegi oli mingis aines natuke teistest maha jäänud, siis õpetajatel olid pärast tunde määratud ajad, et aidata õpilasi järele ja pakkuda lahkelt abi. Kui keegi jäi kooli hiljaks (mis oli seal üsna ebatavaline), siis selle asemel, et õpilast hurjutada, läks ta rääkima õppealajuhatajaga. Vestluse eesmärk oli teada saada hilinemise-puudumise põhjus: äkki asi polnudki selles, et õpilane magas sisse, vaid hoopis midagi sügavamat.
Mis puutub vahetusperesse, siis hoiame siiani kontakti ja eelmisel suvel käisid nad ka mul Eestis külas. Vahetusaasta oli, on ja jääb mu senise elu kõige väärtuslikumaks kogemuseks, mida ei saa mitte millegi vastu vahetada. Üksi tundmatusse hüpata oli 18-aastasele minale paras pähkel, kuid see sisemine areng, silmaringi laienemine ja sõbrad, kelle tänu sellele leidsin, mitte ainult vahetusaastalt vaid ka YFU vabatahtlike hulgast, on mu elule andnud väga suure väärtuse juurde.
/nginx/o/2019/01/27/11745021t1h0fc6.jpg)
Kõigist maailma raamatutest leiab parimad lood just passikaante vahelt.