Maailmaränduri päevik: ühes väikeses Ecuadori mägikülakeses kohtasin lõpuks teist eestlast

Maailmalõpu kiik. Foto: Erakogu

Meie suur kamp, kellega olin viimase nädala koos reisinud, läks siinkohal lahku. Kes Kolumbia poole, kes Peruu suunas ja kes Ecuadori randa soojemat ilma otsima. Mina suundusin muidugi mõista lõuna poole. Plaanis oli ära käia Chimborazo vulkaani otsas, mis on lähim koht päikesele maailmas, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.

Baños on väike linnake Kesk-Ecuadoris, kuulus oma n-ö maailmalõpu kiigu poolest. Samuti on see hea koht, kust Amazoni poole startida ja raftingut harrastada. See viimane meil ka plaanis oli, pärast mitme päevast matkamist tundus hea vaheldusena. Hommikul kella üheksa ajal võeti kogu see kamp hostelist peale ja tunnike hiljem olime juba paadis. Ega kellelgi väga kogemusi selles vallas olnud. Paati päris kummuli ajada ei suutnud, aga mees-üle-parda juhtus rohkem kui üks kord. Jah, nende hulgas ka mina. Igatahes oli väga vinge kogemus ja tahaks tulevikus kindlasti uuesti proovida. Õhtul jõudsime veel kuumaveebasseinides ära käia. Kuigi rahvast oli metsikult, võis külastusega rahule jääda. Kuuma veega basseinidest, mis peaeaegu karvad ära põletasid, jääkülmadesse. Peale paaritunnist sessiooni olime kõik täitsa läbi ja oli aeg koju tagasi suunduda. Viimasel päeval käisime maailmalõpu kiigu juures ka ära ja oligi jälle aeg edasi liikuda.

Meie suur kamp, kellega olin viimase nädala koos reisinud, läks siinkohal lahku. Kes Kolumbia poole, kes Peruu suunas ja kes Ecuadori randa soojemat ilma otsima. Mina suundusin muidugi mõista lõuna poole. Plaanis oli ära käia Chimborazo vulkaani otsas, mis on lähim koht päikesele maailmas. Isegi lähemal kui Mount Everest. Rattaga on võimalik sõita 4800 meetri kõrgusele ja siis edasi matkata 5100 meetrini. Nii kõrgel ma kunagi käinud ei olnud, nii et tundus hea katsumusena.