:format(webp)/nginx/o/2019/01/10/11706359t1h67c2.jpg)
Hommikul alustasin teekonda Quito poole. Ees ootas väga raske ja mägine päev. Samas teadsin, et peale seda saan natuke puhata ja pühad rahulikumalt veeta. Quito, mis asub kuskil 2800 m kõrgusel merepinnast, on kõrgeim pealinn maailmas. Õhk on hõredam ja temperatuur külmem. Õhtuks oli hostelis plaanis kolmekäiguline jõulusöömaaeg, kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Jõululaupäevaks ehk 24. detsembriks jõudsin ilusti Otavalosse, mitte aga ilma viperusteta. Nimelt kuskil 40 km enne sihtkohta läks rehv tühjaks. Pole just teab mis suur mure, aga velge alt ära võttes murdus seda hoidev kinnitus. Tagavara kinnitust kuskilt võtta polnud ja pärast pikka pusimist ja «mäkaiverdamist» andsin lõpuks alla. Lahtise esirattaga ma mägedes sõitma nõus polnud ja ega muud üle ei jäänud kui näpp püsti ja hääletama. Niimoodi ma enda jõululaupäeva päris ette ei kujutanud, aga mis parata. 15 minutit hiljem võttis üks tore paarike mind peale ja oli nõus lähimasse linna ära viskama. Ronisin koos rattaga autokasti ja sõit võis alata. Järgmisesse linna oli umbes 17 km ja õnneks visati mind otse rattapoe ukse ette. Kohalikud meistrimehed leidsid mulle uue kinnituse ja sain uuesti sõitu jätkata. Keegi mult raha ei küsinud ja selle asemel sooviti lihtsalt toredaid pühi. Õhtuks jõudsin ilusti Otavalosse, mis oli ka päeva sihiks. Hostelis olin täitsa üksinda ja õhtu tipnes «piduliku» õhtusöögiga kohalikus söögikohas.