See võib olla muidugi üllatuseks neile, kes on näinud kui jubedas olukorras on keskmine ühiskasutatav käimla Egiptuses. Küsimus pole aga niivõrd selles, mis on poti ümber, vaid selles, mida teeb potikasutaja peale oma asjaajamise lõpetamist.
Lihtsalt paberiga pühkimist ei peeta siinmail millekski. Kõige olulisem on ennast veega puhastada. Paberi kasutamine on luksus. Sellega võib ennast pärast veeprotseduuri kuivaks patsutada. Ausalt, egiptlased vaatavad mulle jõledusega otsa, kui seletan, miks meie päris kohe aru ei saa, miks poti sees on auk. Juba ristisõdade aegu kirjutas rüütel Usama bin Munqidh eurooplastest kui väga räpastest olevustest. Usama imestas, et on ju eurooplane haritud, tehnoloogiliselt ja teaduslikult palju saavutanud, ja hästi rõivastuv nähtus, aga puhtusest ei tea ta midagi.
Ibrahim on Eestis vist küll kõik poed läbi käinud, et sellist WC-potti leida, kus oleks veejoa jaoks auk. Internetist leidis ta isegi leiutise, mille saab olemasolevale tualetipotile juurde pookida. Võib-olla ei jäägi viimaks muud üle, kui vannitoas natuke lõhkuda ja käsidušš paigaldada. Nüüd siis teate, miks Egiptuse WC-pottides on auk ja et seda võib julgelt kasutada, ning kui armastate vetsupaberit, siis tasub seda kaasas kanda, sest enamikust avalikest tualettidest seda ei leia. Tegelikult ei leia seda ka paljudest kodudest. Nii et pakkige Egiptuses jalutama minnes alati taskurätikupakk kaasa.
Loe edasi raamatust «Minu Egiptus».