:format(webp)/nginx/o/2019/01/04/11695138t1h690e.jpg)
India kohta räägitakse igasuguseid jutte. Vahetult enne siiatulekut kuulsin neid muidugi kõige rohkem ja sageli just nendelt inimestelt, kes elus kordagi pole selle riigi lähedale sattunud. Otsustasin valida mõned eelarvamused, mida olen India kohta kuulnud, ja vaadata, kas need minu kogemuse kohaselt ka tõele vastavad.
India on räpane
Jah, on küll. Mitmel pool, eriti maapiirkondades puudub efektiivne (või üldse mingisugune) jäätmekäitlussüsteem, külades on igal majapidamisel lihtsalt oma prügihunnik, mis umbes kord nädalas põlema pannakse. Prahi loopimine ei ole isegi häbiasi. Kord nägin bussis meest, kes lennutas aknast välja kõigepealt kilekoti mingi rämpsuga, siis hunniku pähklikoori, varsti lendas järele plastpudel, onu ise samal ajal ümises mingit viisi. Teeääred on muidugi prahti täis, sinna tekkinud «kultuurkiht» on toidulauaks ahvidele ja tihti ka koduloomadele. Seal söövad pühvlid, kitsed ja kondised kanahakatised, kelle toodang hiljem inimese taldrikule jõuab. Kanalisatsioonisüsteem on mõnikord lihtsalt renn tee kõrval. Kui Eestis on õhul pärast vihma mõnus värske lõhn, siis siin kaasneb sajuga alati vänge virtsahais.
/nginx/o/2019/01/04/11695153t1hb223.jpg)
Inimestega on hoopis teine lugu – indialane kannab oma keha puhtuse eest kõvasti hoolt. Kel kodus pesemisvõimalust (või kodu) ei ole, käib pesemas jõe ääres. Kuigi enamik lapsi Aarti koolis on pärit väga vaestest oludest, pole ma veel näinud, et kellegi riided oleksid räpased või välimus muudmoodi kasimata. Majapidamised on samuti piinlikult puhtad, põrandad käiakse igapäevaselt väikese luuakesega üle, samuti pesevad perenaised hommikuti veega üle kogu majaesise. Kahjuks näen tihti, et oma kodu eest kantakse küll kõvasti hoolt, kuid praht lükatakse lihtsalt natuke kaugemale tänava peale või naabri maja ette – seal on see juba kellegi teise mure.
Indialased ehk hindud
Kõlab mugavamalt küll, aga ei – hindu tähendab hinduismi pooldajat. Eesti kontekstis võib see üks ja seesama tunduda, aga siin on usk identiteedi niivõrd oluline osa, et India moslem ei nõustuks mingil juhul sellega, et keegi teda hinduks nimetab. Samuti ei ole see üldse väike osa rahvast, keda see puudutab – umbes 14% indialastest on islamiusku ning 6% moodustavad kristlased, budistid, sikhid jne. Mõnes linnas on lausa 30% elanikkonnast moslemid, turistide poolt armastatud Goas näiteks üle neljandiku rahvast kristlased.
Turistilt kooritakse Indias seitse nahka
Mõnes kohas selle vastu ei saa. Näiteks Taj Mahali pilet maksab välismaalasele 1300 ruupiat (umbes 16 eurot), kohalikule aga vaid 50 – maksin indialastest 26 korda rohkem. Samas olid erinevatele piletitele ka eraldi sissepääsujärjekorrad. Mina ei pidanudki väga ootama, sain kohe sisse kõndida, kohalikud seisid aga mitmekümnemeetrises sabas. Turismiatraktsioonide juures on vähemalt viiekordne hinnaerinevus tavaline ja sinna ei saa midagi parata.
Kui rääkida toidust, poodlemisest või transpordist, on juba sinu enda asi, kui kõvasti ennast röövida lased. Kui tuk-tukijuht sinu sinisilmsesse näkku vaatab, on igati tõenäoline, et esialgu pakub ta sulle kümme korda kõrgemat hinda – mult on küsitud 1500 ruupiat teekonna eest, mille sain lõpuks sõidetud 140-ga. Sama võib juhtuda turul. Enamikul müüjatel ei ole hindu väljas, sest kohalikud teavad enam-vähem, kui palju asjad maksta võiksid ning on hea võimalus, et välismaalastelt saab rohkem välja meelitada. Seda ei saa neile pahaks panna – loll, kes ei küsi, kas pole? On mõned lihtsad reeglid, mis aitavad suurema pettasaamise ära hoida. Esiteks, tõenäoliselt ei ole esimesena pakutud hind lõplik. Teiseks, proovi jälgida, kui palju kohalikud millegi eest maksavad. Kolmandaks, tee hind enne kindlaks, kui näiteks sõitu või söömist alustad. Neljandaks, ole järjekindel – nad arvestavad sellega, et turist ei viitsi paarikümne ruupia pärast lõputult kaubelda ja maksab küsitud hinda lihtsalt sellepärast, et asjaga ühele poole saada. Neid põhimõtteid järgides on siin võimalik imeodavalt ja mõnusalt elada.
/nginx/o/2019/01/04/11695158t1h93cd.jpg)
Parema käega süüakse ja vasakut kasutatakse vetsus
Jah ja ei – siinkandis, kus mina elan, kasutatakse söömiseks tõesti ainult paremat kätt ning vaadatakse imelikult, kui toitu kahe käega puutud. India suuruselt kolmandas linnas Bengalurus ütlesid kohalikud aga, et vahet ei ole – nemad söövad mõlemaga. Kuidas keegi neist vetsus toimetab, seda mina ei tea, aga ilmselt on paljud suurlinna elanikud paberi kasutamise peale üle läinud, minu linnas on endiselt igal pool kraanid ja ämbrid. Samas ütlevad indialased, et söömise ajal ühe käe puhtana hoidmine on nii või teisiti arukas – see jääb joogiklaasi ja toidu juurde tõstmise jaoks.
India naised kannavad otsa ees punast täppi
Täpi ehk bindi kandmist näeb suurtes linnades vähem kui maapiirkondades, aga on ikkagi väga levinud. Kuigi kõige paremini on tuntud punast värvi maalitud täpp, siis paljud naised kasutavad hoopis väikesi kleepsukesi. Värv võib varieeruda mustast kuni vikerkaarekarva sädeluseni välja, olenevalt naise riietusest ja edevusastmest. Mina olen india iluasjakeste kandmisel üsna ettevaatlik olnud. Natuke pärast saabumist ostsin endale hõbedase, sinise kiviga varbarõnga, need on siin üsna tavapärased. Siis aga teatas peretütar mulle, et neid kannavad vaid abielunaised… Nüüdseks on selgunud, et bindit võivad tegelikult kanda ka mitte-hindud.
/nginx/o/2019/01/04/11695151t1hfc47.jpg)
Täpp või mingi suurem märk võib otsa ees olla ka meestel, kuid siis ei ole tegemist bindiga – see on tilaka. See on alati maalitud, mitte kleebitud ning kui bindit kantakse tihtipeale iluasjana, siis tilakal on alati rituaalne tähendus.
Indias on ohtlik reisida
«Eriti üksi ja blondil tüdrukul», nagu mulle korduvalt enne Eestist lahkumist selgeks tehti. Aeg-ajalt ilmub lehtedes teateid eurooplastest, kes on Indias tapetud või vägistatud. Kuna need on enamasti ainsad uudised, mida India kohta Eesti lehtedes näeb, siis on selge, miks võidakse arvata, et turistide vastu suunatud vägivald on siin igapäevane. Uudist lugema hakates selgub tihti, et kuritegu pandi toime öösel kuskil klubi või baari läheduses. Loomulikult ei õigusta see kuritegu, lihtsalt teinekord tuleks sündmuse põhjuseid otsida kaugemalt kui uudise pealkirjast. Üksi alkoholijoobes keset ööd tänaval jõlkudes võib kõike juhtuda, seda ka ükskõik millises Euroopa linnas.
Minu kogemus on näidanud, et kui ise peaga mõelda, ei ole siin reisimises midagi ülearu ekstreemset, ainult tähelepanu saad ilmselt rohkem. Kuigi see on mõnikord tüütu, võib inimeste huvist sinu vastu hoopis kasu olla. Sind on lihtne rahvahulgas märgata, inimesed saavad aru, et oled võõras kohas ja võid abi vajada. Isegi politseinikud suhtuvad sinusse heas mõttes kõrgendatud tähelepanuga. Kord soovisin Delhis üle tee minna, kuid valgusfoor oli katki. Autode rodu muudkui voolas, vaikselt üle lipsata oli võimatu. Nägin pisut eemal seisvat politseiautot, kõndisin sinna, et küsida, ehk saab kuskilt mujalt üle tee. Seepeale tuli politseinikuhärra autost välja, peatas järjest kinni kõik viis sõidurida ja eskortis mind teisele poole.
Indialased teavad, et nende riigis varitsevad naisi suuremad ohud ning selle vastu proovitakse võidelda. Kui internetis bussi- või rongipiletit broneerida, paigutavad osad leheküljed üksi reisiva naise võimalusel mõne pere lähedusse, üksikpileti ostnud naise kõrvale mees tihtipeale kohta broneerida ei saagi. Samuti võid loota, et kui mõnelt tädilt abi küsid, suhtub ta sinusse äärmiselt hoolivalt ja isegi kaitsvalt. Ka mehed võivad abivalmid olla, aga nende puhul jääb alati võimalus, et tegelikult on ta «ärimees», kes juhatab sind soovitud sihtkoha asemel hoopis oma venna ehtepoodi.
***
Olgugi et veidrate kommetega, prügist mittehoolivate indialastega on teinekord tüütu jageleda, on enamasti tegemist südamlike ja lahkete inimestega. Kui keegi tänaval ligi astub, ei tasu kohe esimese asjana nähvata või selga keerata – mõnikord ei tahagi onu midagi müüa, vaid lihtsalt teada, kust sa pärit oled. Nii kohtasin Delhis turul ühte meest, kes oli Läänemere kruiisil ja seega ka Tallinnas käinud. Vahetasime veel mõne sõna üksteise kodumaade kohta ning soovisime teineteisele head õhtut. Jälle tundusid näod ümberringi pisut sõbralikumad ja India taevas õrna tooni võrra sinisem.