:format(webp)/nginx/o/2019/01/04/11694552t1h7323.jpg)
Järgmiseks kohaks on Cienfuegos. Seal linnas elab umbes 200 000 inimest ja selle vanalinnas on prantsuse kvartal, mille asutasid omal ajal prantslased. Väga kena ja armas kohake. Takso viib mind Kuuba bussifirma Viazul bussijaama, et minna siis kas hommikuse bussi või taxi collectivo'ga. See on Taxify või Uber Kuuba moodi.
Kui taksosõit Havannast Cienfuegosesse maksab umbes 120 CUC-i, siis istub autosse 3-4 turisti ja summa jagatakse omavahel ära. See ongi nende nii-öelda Taxify ehk kollektiivtakso. Bussipilet maksab umbes 25 ühikut, mina maksin 30. Samas saab palju kiiremini kohale. Oleme autos neljakesi − juht ja kolm turisti. Sõidukiks on umbes 15 aastat vana Peugeot, mille hiljem ristin lendavaks kühvliks.
Konditsioneer on olemas ja töötab ning raadio samuti. Kaaslasteks on ühe lennufirma reisisaatjad, noored mehed. Üks on leedukas ja teine sloveenlane. Nemad tulid Mehhikost ja reisisid pisut ka Kuubal ringi. Nad olid oma pagasist ilma jäänud ja käsipagasis polnud neil peaaegu midagi. Püha lihtsameelsus, lennusaatja ei tule selle peale, et pagas võib Kuuba asemel näiteks Eestisse sattuda! Sellest tulenevalt olid nad pisut murelikud − eks me kõik ju oleksime, sest Havannas on küll kadunud pagasi osakond, kuid tegelikult pole seal õieti kellegagi suhelda.
Juht annab hagu. Kolmerealine maantee on suhteliselt talutavas korras, kuid kohati on mõnel real siiski nii palju auke, et tee on sõidukõlbmatu. Vahepeal sajab pisut ja kui see kollane lendav kühvel juba 130-ga minna annab, siis tekib tõsine soov, et see sõit juba läbi saaks. Vahepeal keerab juht üle kiirtee vastassuunas oleva kolme rea, sest seal on kohvik. Võtame väikese eine ja õlle. Suhtlen oma kaasreisijatega ja uurin, et ehk teeme koos midagi, ma ju üksi ja igav kah. Nad ei võta sellest pakkumisest eriti vedu. Kui näen, et nad jagavad omavahel hamburgereid, siis saan aru, et nad vist ei soovi minu seltskonda hilisema reisi ajal. Äh, armunute värk ikkagi!
Loe edasi Kuuba blogist.