/nginx/o/2018/12/24/11676444t1h25a2.jpg)
Kui mu õde 2013. aastal vahetusaastaks Saksamaale läks, olin ma 100% kindel, et ma ei teeks sellist asja mitte mingi hinna eest. Läks kolm aastat mööda ja üheksanda klassi poole peal lõi mul mingi tuluke peas põlema ja ma otsustasin ka selle seikluse ette võtta. Kuna ma olin põhikoolis õppinud vene keelt, siis läksin ma Saksamaale põhimõtteliselt null pagasiga.
Esimestel nädalatel olin ma šokis sakslaste avatusest. Kui sulle tuleb tänava peal keegi vastu ja teil tekib silmside, siis see on täiesti normaalne tervitada võõrast sõnaga «Moin». Alguses oli see minu jaoks täiesti harjumatu, sest Eestis võõrast tervitades saad sa üldjuhul imeliku pilgu osaliseks. Lõpuks olin ma sellest nii joovastuses, et linnas ringi käies ma muudkui tervitasin inimesi moin ja moin.
/nginx/o/2018/12/24/11676445t1hb79a.jpg)
Pere võttis mu kohe esimesest päevast omaks, kui nad tulid mulle rongi vastu suure plakatiga, kus oli kirjas «Tere tulemast, Anti!». Sakslastel on kombeks nädalavahetuseti kaua süüa, nõnda ka minu perekonnal. Tavaliselt sõime nädalavahetusel kaks tundi hommikust ja ajasime juttu, peale mida hakkas ema või isa juba lõunasööki ette valmistama. See oli ka alguses väga harjumatu, aga Eestis tagasi olles on nüüd imelik jälle hommikul 15 minutit süüa.
/nginx/o/2018/12/24/11676447t1h8869.jpg)
Söögikultuurist veel niipalju, et sakslased ei saa ilma saiakesteta. Neid süüakse hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Kuna koolis tasuta koolilõunat ei olnud, siis pika vahetunni ajal käisime klassivendadega kohalikus pagariäris sooje saiakesi ostmas.
Perega vaatasime ka iga pühapäev kohalikku krimisarja «Tatort», mis on nii sakslastele kui eestlastele «Kättemaksukontor». Kõik vaatavad seda, kellelegi ei meeldi, aga kui üks osa vaatamata jääb, siis ei ole järgmisel päeval sõpradega millestki rääkida.
Väga tavalised on Saksamaal kohvilõunad ehk sooja lõunat ei sööda, aga ostetakse kooki, küpsiseid või saiakesi ja süüakse neid kohvi kõrvale. Meil oli kodus lausa eraldi kapp igasuguste erinevate küpsiste jaoks.
Kui ma olin umbes kaks kuud oma uut kodulinna avastanud, leidsin ma ühelt kõrvaltänavalt venelaste poe Berjoska. See oli kui väike külapood Eestis, sest sealt leidis kõike Eestimaist, mida Saksamaalt muidu ei leidunud. Minu kõige suuremaks üllatuseks leidus seal ka kohukesi, mida ma hakkasin pea iga nädal sealt ostmas käima. Poemüüjaga saime väga headeks sõpradeks ja aeg-ajalt andis ta mulle ka isetehtud pelmeene kaasa. Rääkides eelarvamustest, siis üks kord kui ma jällegi vene poodi sattusin, küsis müüja, kust ma pärit olen. Ma vastasin, et Eestist ja ta ütles selle peale, et siis mul on ju kindlasti vene keel suus. Selle peale ma hakkasin naerma ja ütlesin, et sellest on asi küll väga kaugel.
/nginx/o/2018/12/24/11676448t1hddde.jpg)
Üks siiani vägagi harjumatu asi, mida sakslased teevad on kõikidele filmidele ja seriaalidele pealelugemine. Kujutage ette, et lähete «Kariibi mere piraate» vaatama ja Johnny Deppi hääle asemel kõlab mõne sakslase hääl. See on vägagi häiriv. See oli ka üks põhjusi, miks ma väga kinos ei käinud. Sakslased ise teevad väga häid filme ja neid vaatan ma hea meelega. Ma ostsin tagasitulles suure portsu DVDsid kaasa.
Üks mu lemmiklugusid minu vahetusaastast näitab, kui väike võib maailm olla. Nimelt olen ma tegelnud pea kümme aastat korvpalliga ja ma tahtsin seda ka Saksamaal harrastada. Leidsin endale hea võistkonna, hakkasin mängima nii meeste kui ka omaealistega. Meeste trennid olid suurepärased, aga omaealiste trennid olid igavad, sest nende tase oli väga madal. Paar korda käisin nende trennides, aga üks hetk enam ei viitsinud. Mõni kuu hiljem tulin mõttele, et võiks hakata neile ise trenne andma, sest otsest treenerit neil ei olnud. Mõeldud-tehtud. Ühes jaanuarikuises trennis tuli trenni viis uut poissi naaberlinnast ja poole trenni pealt tuli üks poistest minu juurde ja küsis sulaselges eesti keeles: «Kuidas läheb?» Ma olin täiesti jahmunud ega osanud kohe midagi vastata talle. Mõni hetk hiljem, kui mulle kohale jõudis, mis oli juhtunud, saime jutusoone peale ja tuli välja, et ta oli seitsmenda eluaastani Eestis elanud ja mis veel hämmastavam on, on see, et ta elas Pärnus, kust ka mina pärit olen.