Eesti neiu Indias: ka pärast kolme kuud suudab indialaste mõttemaailm mind ikka veel üllatada

Mina ja rüblikud Foto: Sandra Võsaste

Linnakust väljas, imeliste roheliste mägede taustal sörkides tuleb aga rinda pista kahejalgsetega. Teeservas puude all elab üks vana kodutu paarike, kes mulle viimasel ajal alati lehvitavad, naeratavad ja midagi (loodetavasti) ergutavat hõikavad. Teised kokkupuuted ei ole enamasti kahjuks nii meeldivad. Keskmiselt küsitakse mult kolm selfiet jooksuringi kohta, viisaka keeldumise peale tehakse see tihtipeale siiski. Kord sõitsid kaks traktorit mul pool kilomeetrit kõrval, et pilti saada, kirjutab Indias vabatahtlikku tööd tegev Sandra.

Nii pikalt indialaste keskel viibinud, võiksin juba proovida aru saada ka nende mõttemaailmast, vähemalt selline oli alguses mu plaan... sounds good, doesn’t work. Ühel päeval ei lasta mind üksi poodi piima järelegi minna, järgmisel aga ei huvita väga kedagi, kas mul õhtul ase on, kus öösel magada.

Paar päeva tagasi teatati mulle, et pean kolima, küll mitte kaugele, ainult paar tänavat edasi teise guesthouse’i. Nii pere kui mina olime üsna nördinud, aga noh, mis seal ikka, arvestades siinseid tingimusi, oleks nõme pirtsutada. Siis selgus aga, et minu vana ja uue külalistemaja amma (ema) ei ole asjast päris samamoodi aru saanud – esimene teadis, et minu tuba on vaja tühjaks teha ja ma lähen ära, teisel polnud aga õrna aimugi, et mind vastu võtta tuleb. Organisatsiooni juhti ma kätte ei saanud, ja nagu tavaliselt, ei osanud keegi teine ka midagi öelda. Kui magamaminekuaeg juba kätte jõudma hakkas, otsustasime, et jään vähemalt selleks ööks oma vanale kohale. Hommikul ilmutas president end lõpuks Whatsapis ja palus mul ruttu-ruttu ümber kolida, varsti pidid minu vanasse tuppa mingid tähtsad külalised tulema. Mis seal ikka, see aasta on jõulukingiks uus pere.

Jooksutiirud kahe- ja neljajalgsetega

Sedalaadi teadmatus ja «lambist» toimuvad muutused võivad teinekord närvi päris mustaks ajada, tegelikult tuleb aga arvestada, et need käivad siinse elukorralduse juurde. Siin elamise teebki nii vastupandamatult huvitavaks see, et isegi kõige harilikum tegevus ei kulge tavalist rada pidi. Õhtused jooksuringid kujunesid kiiresti minu väikesteks igapäevaseiklusteks. Oma linnakus sörkides sain kiiresti tuntuks kohalike koerte seas. Enamik neist ei julge mulle üksi lähedalegi tulla, aga on üks kindel krants, kes on natuke vähem rebase näoga kui kõik teised. Tema hakkab alati mul järel jooksma ja haukuma, meelitades endaga kaasa veel hulga julgemaid nähvitsaid. Niisiis jooksengi tihtipeale, neljapealine ja 16-jalgne saatjaskond järel, ja kui juba enne kõik mind ei vahtinud, siis koos koertega on liigne tähelepanu garanteeritud. Eriti ähmi täis läheb tädi, kes oma rõdul kanu ja katusel suurt valvekoera peab.

Linnakust väljas, imeliste roheliste mägede taustal sörkides tuleb aga rinda pista kahejalgsetega. Teeservas puude all elab üks vana kodutu paarike, kes mulle viimasel ajal alati lehvitavad, naeratavad ja midagi (loodetavasti) ergutavat hõikavad. Teised kokkupuuted ei ole enamasti kahjuks nii meeldivad. Keskmiselt küsitakse mult kolm selfiet jooksuringi kohta, viisaka keeldumise peale tehakse see tihtipeale siiski. Kord sõitsid kaks traktorit mul pool kilomeetrit kõrval, et pilti saada. Teisel juhul aga peatusid tee servas ei rohkem ega vähem kui neli mootorratast ja nende seljas umbes kümme noormeest, kes olid kohal lausa suure kaamera, mitte ainult telefonidega. Ilmselt olid kuskil kordamööda poseerimas käinud, see on siin väga moes. Juba kaugelt hakkasid nad midagi hõikama ja pildistama, seekord isegi midagi küsimata. Juba teades, et sõnadega ei saa sellistele midagi selgeks teha, näitasin lihtsalt käega meelekohale, et anda teada, mis ma neist arvan. See ajas neid muidugi veel rohkem naerma ja siis proovisin midagi uut. Tegin nägu, nagu uuriksin ja jätaksin hoolega meelde nende mootorrataste numbrimärke. Lapsed olid meile varem kogu aeg öelnud, et kui keegi tee peal meid tülitab, jätaksime sõiduki numbri meelde. Ma ei võtnud seda kunagi väga tõsiselt, aga ennäe imet – kõik hüppasid rataste selga ja panid ajama! Ei tea, kas sai neil lihtsalt lollitamisest isu täis või hakkasid nad tõepoolest kartma, et ma neist kuskile teatama lähen. Isegi täitsa võimalik – Indias on eve teasing (läänemaailmas tuntud kui catcalling) teatud juhtudel karistatav kuni kaheaastase vanglakaristusega.

Jooksutee Foto: Sandra Võsaste

«Good morning, Madam»

Selle lugupidamatuse kõrval on olemas ka täiesti teine äärmus. Jälgides palgatöölisi, kes meid siin ümbritsevad, on kastisüsteemi mõjud veel üsna selgelt tuntavad. Autojuhid ei istu oma sõidutatavatega ühte lauda ka siis, kui neid mitu korda palutakse, ega indialased ise kutsu ka. Kooli teenindav personal – valvurid, koristajatädid ja teised löövad meid nähes alati kulpi ja ütlevad «sir» ja «madam», kuigi on enamasti meist omajagu vanemad. Koduski pidime ema tükk aega veenma, et suudame vähemasti oma nõud ise kööki ära viia, ka sööma istus ta koos meiega alles pärast mitut veenmiskatset. Nende arusaam on, et meie ei peaks ise vist midagi peale istumise tegema, koristamisest või nõude pesemisest rääkimata. Ilmselt toodaks mulle ka hommikusöök ilma küsimusteta otse voodisse, kui ma seda sooviks.

Võlujänesed ja piparkoogid

Kui jobudega mootorratta seljas võib veel ära harjuda, siis selle teenri ja teenindatava olukorda ei suuda ma ilmselt lõpuni sisse elada. Katsun pigem keskenduda sellele, et hakkaksin end uues majas sama koduselt tundma kui vana pere juures. Tundub, et ka siin ei tule üllatustest puudus – eile õhtul astusin kööki ja nägin, kuidas minu kolkakülast pärit «ema» Youtube’i õpetuse järgi õhtusööki valmistas.

Uue pere poeg ja tütar on kaks kõige hullemat rüblikut, keda kunagi näinud olen. Minu saabudes marssisid nad kohe minu tuppa ja asusid kaste ja kotte lahti tõmbama. Kui küsisin, et mida te nüüd õigupoolest teete, vastas noorem, 8-aastane tegelane kindlalt: «I help you.» («Ma aitan sind.»). Ta oli nii hakkamist täis, et lõpuks tuli talle ülesandeid välja mõelda nagu kratile – palun too mulle pool pudelit vett, siis teine pool, vii mu jalatsid ühe paari kaupa välja. Maha rahunes poiss alles siis, kui leidis ühest kastist umbes seitse aastat vanad National Geographicud. Neid, silmad suured, läbi lapates jäi ta pidama ilvese pildi juures. «Aka (vanem õde), kas sinu riigis on neid? On see rebane?» Sain uhkusega vastata, et jah, on küll, aga see loom on hoopis ilves või lynx, nagu see inglise keeles väga maagiliselt kõlab.

National Geographic päästab päeva Foto: Sandra Võsaste

Siis jutustasin talle veel Eesti võlujänestest, kes on suvel pruunid, aga talvel muutuvad hoopiski valgeks. Pakkimise lõpetanud, lasin neil veel veerand tundi oma sülearvutist telugukeelseid multikaid vaadata ja kuulasin huvitatud näoga, kuidas mõlemad lapsed mulle samaaegselt sünkroontõlget teha püüdsid. Lisa sellele juurde veel pakk Eestist saadetud piparkooke ja võib vist kindel olla, et mu lemmik-aka staatus on ka siin majas kindlustatud.