Hiina keel on hästi vahva ning sellega annab päris toredasti mängida. Nimelt esimene kirjamärk sellest linna nimest esineb ka sõnas 世界, mis tähendab maailma, ning teine kirjamärk leidub sõnas 首都, mis tähendab pealinna. Need kaks kokku pannes saamegi linna nime: 界首, mida võikski kujundlikult pidada maailma pealinnaks (kuigi sellist otsest tähendust pole).
Ma jumaldan neid kirjamärke! Just kui suvised joonistused rannaliival. Igapäevaselt kasutavad hiinlased siiski palju kergemaid kirjamärke, see siin on ühe teatud sorti nuudlite nimetus, mida näiteks Xi’an linnas pakutakse, kus asub ka kuulus terrakotta armee.
Hiinas on palju põnevat ning avastamisrõõmu jagub igasse päeva. Näiteks ühel õhtul väikses tänavapoekeses kõndides...
...tervitas mind armas kiisuke! Poemüüjaga rääkides selgus, et see on tema kassike.
Huvitavaid vaatepilte leidub veelgi, näiteks lumi palmide peal! Shanghais ei saja just tihti lund, kuid talvel seda harva ikka näeb. Eelmisel aastal vedas kohe eriti – peale pildi tegemist sadas veel paar sentimeetrit lund juurde ning oligi kümne aasta rekord sündinud. Hiinasse elama minnes tasub kliimat ikka silmas pidada. Teate, kust läheb piir Põhja- ja Lõuna-Hiina vahel? Naljahambad: «Seal, kus majades on radiaatorid, on Põhja-Hiina!» Ja nii ongi. Lõuna-Hiinas, k.a Shanghais, puuduvad majades radiaatorid, ka koolis. Külmavaresed päris ei olda – konditsioneerid on olemas, mida küll peamiselt suvel kasutatakse, kuid kui ilmad väga külmaks lähevad, kasutatakse neid ka soojapuhuritena. Koolides kannavad õpilased talviti talvist koolivormi, mis on soe ja pehme.
Ja kui valel ajal Jinshani randa lähed, võib nii juhtuda:
Aed on ees! Ja lisaks pidi pileti (alla euro) ostma. Pileti, randa. Tegelikult oli lugu nii, et esiteks on see tehislik rand. Teiseks polnud rannahooaeg veel alanud, see avati alles seitsme päeva pärast…
Hiina on täis imelisi paiku ja armsaid inimesi. Me kohtume taas.