:format(webp)/nginx/o/2018/12/06/11634603t1h78bf.jpg)
Ka koduloomadesse suhtutakse siin tihti hoopis teisiti. Kord jooksis 18-aastane tüdruk hirmunult eest ära väikesel kassipojal, kes oli lastekodu hoovi uitama sattunud. Ja kui Henar looma veel maast üles korjas ja sülle võttis, oli neiu lõplikult šokeeritud. Samuti kulus päris mitu jalutuskäiku, et teha lastele selgeks, et mööduvaid hulkuvaid koeri ei pea kiviga viskama, kirjutab Indias vabatahtlikku tööd tegev Sandra.
Uus elu Indias
Elan juba kolmandat kuud Lõuna-Indias, 400 000 elanikuga Kadapa linnas. Mina ja Henar tulime Eestist siia selleks, et teha vabatahtlikku tööd organisatsioonis Aarti for Girls. Neil on siin lastekodu ja kool, samuti viiakse läbi erinevaid naiste õiguste teemalisi projekte. Kuna pered hülgavad peamiselt tüdrukuid, on sajapealises lastekodus vaid kaks poissi. Koolis on neid umbes pooleks – seal õpib ka palju selliseid lapsi, kellel on küll vanemad, kuid kes ei saaks endale muidu kooliharidust lubada. Inimesi elab siin nagu meil pealinnas, aga siin on see ikkagi maapiirkond – tööle kõndides saadavad meid kitsekarjad ning ilusad rohelised mäed. Nagu maakohtadele sageli omane, on ka siinne rahvas konservatiivne ja vanades traditsioonides kinni, naise rolli muutmine ühiskonnas on seega veel suurem töö.
/nginx/o/2018/12/06/11634608t1h4bfc.jpg)
Meie siinses peres on ema ja kolm last ning meie väikest majakest nimetatakse guesthouse'iks, mis ongi mõeldud vabatahtlike majutamiseks. Juba saabumisõhtul, kui ema maitsva õhtusöögi eest tänasin, ütles 10-aastane peretütar meile: «Sa oled perekonnaliige. Sa ei pea tänama.» Kolme kuu jooksul oleme ära harjunud nii selle kui mitme teise kohaliku veidrusega.
Kas tükeldan su toidu sinu jaoks ära?
Esimesel õhtul toodi lauale lame nisuleib chapati, riis, praetud juurviljad ning dal – läätselistest tehtud paks kaste. Tegelikult tuuakse needsamad toidud lauale ka praegu, iga viimane kui õhtu, ainult juurviljad ja vürtsid varieeruvad. Teatavasti süüakse Indias kätega või täpsemalt − ühe käega. Sonkisime, mis me sonkisime, riis lihtsalt ei tahtnud näppude vahel kokku jääda. Tundsin end nagu see muinasjuturebane, kelle kured külla kutsusid ja pudelist süüa käskisid.
Võtsime vastu pakutud lusikad, et söögikord kuidagi lõpetatud saaks. Järgmisel õhtul pakkus 13-aastane «vend», et kui vaja, siis nad lõikavad isegi chapati väikesteks tükkideks, et oleks lihtsam süüa. Aitäh, aga kindlasti mitte – tahame osata süüa nagu indialased. Vend ei saanud aru, miks − meil on ju ebamugav. Indialaste jaoks on väga tähtis, et külalisel oleks kõik olemas ja hea olla, teinekord tekitab see väga lämmatava tunde. Niisiis talusime endal mõnda aega pere uurivaid pilke, kui oma taldrikus riisiteradega maadlesime, tänaseks on see aga ära tasunud – sööme nagu indialased kunagi, kui matsutamine ja röhitsemine välja arvata.
/nginx/o/2018/12/06/11634618t1h0271.jpg)
Ühel pühapäeval teatas pereema, et täna on lõunaks kana. Mina võtsin uudise üsna leigelt vastu, Henari jaoks oli see pärast kuupikkust taimetoitlust küll üks väga õnnis hetk. Pärast esimest ampsu saime mõlemad aga aru, et oleks vist võinud juurikate juurde jäädagi. Liha oli nii vürtsikas, et pani nii silmad kui nina hetkega vett jooksma, pärast esimest suutäit enam maitset eriti ei tundnud. Samuti moodustasid suurema osa kanast luud. See ei olnud mingi koib, mille ümbert saad rahulikult liha ära närida, vaid väikesed kanatükikesed ja pisikesed kondid igas ampsus. Kujutasin ette, kuidas lihunik on võtnud terve kana ja siis selle lihtsalt millegi reketitaolisega kuubikuteks lõiganud. Õnneks süüakse meie peres kana umbes kaks korda kuus. Kui veab, siis harvemgi.
Ära mine, seal on ahv
Juba esimestel päevadel tuli ära harjuda sellega, et hommikul vetsu minnes või rõduust avades äratad unest mõne sisalikupoisi, kes on ennast sinu majas mugavalt sisse seadnud. Ritsikad on siin kolm korda suuremad ja hüppavad kõrgemale, pimeduses jalutades pead aga valvel olema madude suhtes.
Ahvid ei ole siin mingid nunnukesed, keda turist võib peost banaaniga sööta. Olen näinud, kuidas pärdik maapähkli pärast mehele selga hüppab või niisama lapsele kallale minna üritab, viimase olukorra päästsid õnneks aknatrellid. Tõsi, enamasti ajavad nad oma asja ega näita inimeste suhtes üles vähematki huvi, lapsed kardavad neid aga nagu tuld. Võttes arvesse paljude siinsete ahvide prügitoidulisust, siis ega nendesamade hammaste käest ei tahaks isegi näksata saada.
Ka koduloomadesse suhtutakse siin tihti hoopis teisiti. Kord jooksis 18-aastane tüdruk hirmunult eest ära väikesel kassipojal, kes lastekodu väravatest sisse uitama oli sattunud. Ja kui Henar looma veel maast üles korjas ja sülle võttis, oli neiu lõplikult šokeeritud. Samuti kulus päris mitu jalutuskäiku, et teha lastele selgeks, et mööduvaid hulkuvaid koeri ei pea kiviga viskama.
Aega meil on
Indialaste vaba suhtumine kellaaegadesse on meile mõlemale vist enim närvirakke maksnud. Tõenäoliselt on siin riigis vähe neid, kellele on tuttav Karlssoni tegelaskuju, aga mõtlemine on neil küll just tema moodi: «Võib-olla tulen kell neli, võib olla viis, aga kindlasti mitte enne kella kuut.» Kord kästi meil 8.30 valmis olla, et auto saaks järele tulla. Kell 10.30 sain sõnumi, et auto hakkas nüüd meie poole liikuma. Üks siinsetest töökaaslastest ütles, et indialased mõtestavad aega teistmoodi, oli ise veel selle ilusa seletuse üle uhke.
Asi ei ole lihtsalt kellast kinnipidamises, vahel lastakse ajal ühiselt tühja joosta. Koolibussid toovad kõik lapsed kohale umbes kella kaheksaks, tunnid ei alga aga kunagi varem kui 8.30. Enne aktust kogutakse lapsed saali ja alles siis hakatakse üles sättima kõlareid ja kõike muud vajalikku, lapsed ootavad (hämmastavalt kannatlikult) umbes 40 minutit. Vahepeal arutlen endamisi, et kui kõik indialaste passimistunnid töötamisele või õppimisele pühendada, siis kui kaugele nende riik praeguseks arenenud oleks?
Passid või loobud
Mõni aeg tagasi oli mul tegelikult tõsine kavatsus enne planeeritud aega, juba detsembris koju tagasi tulla. Ainsaks põhjuseks oli töö, tegelikult selle puudumine. On olnud nädalaid, kus istume suurema osa ajast kontoris niisama – tähtsamatel ninadel ei ole aega vabatahtlikele tööd leida ja alumise astme töötajatel ei ole selleks piisavalt teadmisi. Selleks et saada ligipääs ja õigus organisatsiooni sotsiaalmeediakontode haldamiseks, kulus umbes kaks nädalat, kuigi tegelikult oli juba ammu otsustatud, et see meie tööülesandeks saab. Henar on kõige selle tõttu vist üsna rahul, et tema siinolemine paari nädala pärast otsa saab. Indialased oma passimislembuses aga kahe eestlase frustratsioonist eriti aru ei saanud ja seepärast olid nad ka minu ümberveenmisel üsna abitud. Ja ometigi otsustasin siia jääda?
/nginx/o/2018/12/06/11634629t1h37a4.jpg)
Ma ei arva, et allesjäänud kolme kuu jooksul nende töömeetodeid mõistma hakkan, samuti ei suuda mina üksi neid muuta. Miski minus lihtsalt tunneb, et kui lahkuksin varem, oleksin endas hiljem kohutavalt pettunud. Ja tegelikult on sellel veidral riigil veel nii palju pakkuda – jõuan eksida veel vähemalt kümne kohaliku käitumistava vastu, õppida tundma veel ühte protsenti siinsest usuelust (oi, see võtab kaua) ja proovida veel vähemalt sadat erinevat karrit. Eks veebruar näitab, kas minu otsus oli õige.