Djibouti islamiusulistele nomaadidele annab elurõõmu üks eriline põõsas

Rõõm katast. Foto: Inga Kuusik

«Djibouti − oot, kus see veel on?» Just niimoodi reageerisid mu sõbrad, kui oma rännusihi neile teatavaks tegin. Sellest väikeriigist, mille pindala moodustab vaid poole Eesti omast ja mis asub samas Aafrika kirdenurgas kus Somaaliagi, ei ole keegi eriti kuulnud. See polegi ju paha, arvestades kõiki neid asjaolusid, mille tõttu Aafrika riigid tavaliselt meedia tähelepanu pälvivad. Djibouti on tore, rahulik ja turvaline koht, kuhu minnes on kasulik osata prantsuse keelt, sest Djibouti on endine Prantsusmaa asumaa. Prantsuse sõjavägi oma baasidega on seal endiselt sees.

Krõbedad hinnad

Hoolimata oma väiksusest on Djiboutis vaatamist küll: Punase mere saared, imekena soolajärv Lac Assal (kus ühe liitri vee kohta on 330 g soola, võrdluseks kuulsa Surnumere soolasisaldus on 340 g/l), geotermaalne ja kummaliste savist «korstnatega» Abbe järve piirkond, isegi mägesid leidub (kõrgeim tipp on 2028 m). Aga nagu loetelust näha, on need looduslikud vaatamisväärsused – selles riigis polegi ühtegi muuseumi, teatrit, kino vms. Turistide arvu aasta kohta ei mõõdeta mitte miljonites ega isegi tuhandetes, vaid sadades. See aga tähendab, et turismitaristut ka ei ole: kui midagi näha tahad, pead endale ise privaattuuri korraldama ja see on muidugi kallis.