Eesti neiu USAs: mida siis ikkagi tähendab see kuulus sõnapaar American Dream?

Vahetusema ja vahetusõde Foto: Sandra Järv

Kohe, kui ma ühe jogurti nelipakist lahti olin murdnud, sai mu vahetusema täieliku šoki, sest nelipakk on ikkagi nelipakk! Harjumusest, et asju saab osta ka ükshaaval, pidin kiiresti üle saama, kirjutab YFU vahetusõpilasena USAs elanud Sandra.

17aastasena läksin ka mina otsima seda American Dreami, millest nii palju kuulnud olin. Selgus, et American Dream tähendab peaasjalikult õppimist iseenda, maailma ja inimlikkuse kohta.

Esimene päev Michiganis Foto: Sandra Järv

Esimesed nädalad või isegi kuud on igas riigis segadust tekitavad, aga oi-kui-põnevad. See kehtib ka vahetusperede kohta, kelle juures noored elavad, sest ühtäkki on nende kõrval keegi, kes nende igapäevastest toimingutest ja mõtteviisist võib-olla lõpuni aru ei saa ja pidevat selgitust vajab. Mina olin oma vahetuspere esimene vahetusõpilane − see aga tähendas, et segadust oli perekonnas ülipalju, kuid ka soov teineteise olemine võimalikult heaks teha oli sellevõrra suurem.

Esimene päev uues kodulinnas algas jalutuskäiguga naabruskonnas, et vahetusema saaks mulle näidata, kuidas, kus ja kuhu. Michigani hilissuvi oli metsikult palav! Nii me seal siis poolpiinlikus vaikuses jalutasime, kui järsku möödusime ühest meesterahvast, keda mu vahetusema Kelly nii rõõmsalt tervitas. Mina − mõeldes, et ju oli keegi oluline ja peaksin seda inimest ilmselt samuti teadma − küsisin, kellega on tegu. Selle peale vastas Kelly täiesti siiralt, et ega tema ka ei tea. Nähes minu segaduses nägu, selgitas ta, et inimesi ju ikka tervitatakse tänaval. Mina olin aga eestlaslikult harjunud, et tere öeldakse ikka neile, keda päriselt ka tuntakse. Ameeriklaste jaoks oli see muidugi ülimalt veider… et mitte öelda ebaviisakas.

Nii algas minu esmane «kasvamine» — tuleb öelda tere inimestele, keda mina ei tunne ja kes mind ammugi ei tea. Kaks kuud hiljem oli minust aga saanud selline inimene, kes ka hommikujooksu ajal pausi tegi, et kojamehega juttu puhuda, või poes kassajärjekorda kinni hoidis, sest ostetud pluus meeldis väga ka müüjale! Kujutad sa ette, et pead poemüüjaga pika vestluse maha teemal «Mu laps kannab samu mähkmeid, mis sinu väike õde» või vastad küsimusele «Oi kui vahva jope, kust sellist saab?»?

Vahetusema ja vahetusõde Foto: Sandra Järv

Esimesed päevad-nädalad-kuud uues riigis ongi täis avastamisrõõmu, sest kõik tundub nii erinev. USA puhul oleme me kõik kuulnud suurushullusest. Eesti tüdrukuna osutus iga toidupoe külastus suursündmuseks, sest nii põnev oli ühelt poolt vaadata seda, mida üldse pakutakse, aga teisalt jällegi oli nii veider näha, kui suures koguses kõike müüakse.

Minu perel oli traditsiooniks käia pühapäeva varahommikuti süüa ostmas ja kuigi uni oli nii-nii magus, läksin ma ikkagi alati kaasa. Ühel esimestest kordadest mõtlesin, et oleks tore, kui kodus oleks jogurtit, aga kuna kogu müüdav kaup oli tundmatu, siis otsustasin, et no murran sellest nelipakist endale ühe, mis kõige meeldivam tundub. Kui ainult üks osta, siis ei teki ka seda ohtu, et pärast seisab külmkapis mitu jogurtit, mida keegi süüa ei taha. Nii kui ma selle jogurti sealt lahti olin murdnud, sai mu vahetusema täieliku šoki, sest nelipakk on ikkagi nelipakk! Harjumusest, et asju saab osta ka ükshaaval, pidin kiiresti üle saama. Samas tuli leppida teadmisega, et kõike ongi palju. Nii ma siis nende nelja jogurtiga koju läksin ja muidugi osutusid need suhteliselt söödamatuks… 

Kõik see, mis alguses tundus nii võõras ja veider, muutus ühel hetkel aga igapäevaseks ja armsaks, kuid Eestis tuli jälle ümber harjuda. Mõnest asjast tunnen aeg-ajalt puudust siiani. Pudrumägesid ja piimajõgesid ma Ameerika Ühendriikidest ei leidnud, küll aga leidsin iseenda. Just sel põhjusel peaks iga noor võimaluse korral veetma aasta vahetusõpilasena mujal, ükskõik kus. Muru ei ole küll rohelisem, aga õpetlik ja silmiavav on iga vahetusaasta kindlasti!