:format(webp)/nginx/o/2018/11/26/11605413t1he806.jpg)
Jalgpallifännid Mehhikost, Peruust ja Kolumbiast tõid Venemaa linnadesse fiesta. Kas MM, mida mitte keegi eriti ei oodanud, suutis muuta maailma arvamust Venemaast?
Kas jalgpalli MM suutis muuta maailma arvamust meie idanaabrist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas arvate, et jalgpallimaailmas käis igaüks, kes vähegi keegi on, Venemaa MMil? Eksite. Kui tavaliselt üritavad jalgpallisõbrad, piletiga või ilma, kas või paariks päevaks suurvõistluste õhku nuusutada, siis jalgpalli MMile eelneva kuue kuu jooksul ilmnenud apaatia kummastas mind esialgu.
Kontekstiks − elan Inglismaal, mis üritas 2018. aasta turniiri korraldamise õigusi hoopis endale saada. Samal ajal kui peaminister, prints William ja David Beckham otsusetegijaid moosimas käisid, paljastas Inglise meedia FIFA korruptsiooniskandaali. Seejärel kaotas Inglismaa hääletusel Venemaale.
Niisiis on viimased kaheksa aastat Albioni saarel Venemaa MMi ja ka Venemaad ennast äärmiselt negatiivselt kujutatud. Lisaks poliituudistele lisasid õli tulle Venemaa huligaanide kokkupõrked Inglismaa fännidega 2016. aasta EMil Prantsusmaal. Mäletatavasti tegid nende kahe koondise «toetajad» massikakluses Marseille' kesklinna peaaegu maatasa. Mitu Inglismaa löömameest lebasid pärast vägivallapuhanguid haiglavoodis lausa koomas.
«Kas sa Venemaale lähed?» uurisin ma pea kõigilt jalgpallikolleegidelt ja koondise toetajatelt. «Ei, kindlasti mitte! Mul on muudki teha!» vastas enamik pealiskaudselt. Mõni julges lisaks poetada: «Kui seal inglise keelt rääkida ja mis veel hullem − Inglise koondise särk selga panna, siis sealt enam terve nahaga tagasi ei tule!»
Ühe Inglise suurklubi peaskaut, keda ma endale reisikaaslaseks värvata üritasin, võttis julguse kokku ja rääkis südamelt ära kõik, mida ta Venemaast ja venelastest arvab: «Kas sa tõesti usud, et Venemaast saab hea MMi võõrustaja? Ma tahan näha, kuidas näiteks Nigeeria koondis nende avamängus kohalike fännide poolt välja vilistatakse ja rahvas ahviliigutusi teeb − siis näeb terve maailm Venemaa õiget palet! See on rassistlik ja homofoobne maa ning mida rohkem maailma televaatajaid seda MMi ajal ise näevad, seda parem!»
Niisiis ei oodanud keegi seda MMi suure põnevusega. Pigem räägiti sellest, millises turniirifaasis Inglismaa välja kukub. Või siiski? Rohkem kui 35 000 peruulast vaidleks vastu. Peruule oli see esimene MM-finaalturniir 36 aasta jooksul. Neil ja enamikul teistel lõunaameeriklastel pole Venemaast sellist negatiivset kujundit nagu külmas sõjas otseselt vastasrindel asunud maades. Peruu, Kolumbia ja teiste sarnaste riikide kodanikud pääsevad erinevalt eestlastest Venemaale viisavabalt ning nende kujund riigist on pigem kompott vodkast, ilusatest naistest ja… karudest.
Maailma jalgpallifännid, ühinege!
Mina läksin Venemaa reisi planeerides lihtsamat teed, vältides masse ning laes lennupiletihindu. Kõige parem viis Venemaale reisida on loomulikult Tallinnast! Kui ma õigesti mäletan, maksin rongipileti eest vähem kui 20 eurot. Lisaks korraldasin elamise sugulaste juures, valmistades ennast juba ette kuulsaks ja ülimalt entusiastlikuks vene külalislahkuseks. Niisiis, üliväikese reisieelarvega MM. Huvitav, kuidas kümned tuhanded peruulased riigist, kus juba 300 eurot on pere kuueelarveks päris hea, lennupiletite ja Moskva hotellide eest maksid? Ent kohale nad tulid.
MM-i avamängule Venemaa ja Saudi Araabia vahel ma kahjuks ei jõudnud. Küll aga ei aidanud selle telepilt entusiasmi tekkimisele kaasa. Kõigepealt kõmu tekitanud etteaste popstaar Robbie Williamsilt, kes otseülekandes kaamerasse vaadates keskmist näppu näitas. Seejärel Putini kõne ja siis Venemaa ülekaalukas võit. Kõige tipuks president Putin ja Saudi Araabia kroonprints tribüünil vandenõulaslikult kätt surumas, FIFA president Gianni Infantino nende vahel istumas. Täpselt selline MM, nagu kõik pessimistid olid seda ette kujutanud. Või siiski mitte?
/nginx/o/2018/11/26/11605422t1h1d77.jpg)
See legendaarne vene külalislahkus… Just see on see mulje venelastest, millega MM-i väisanud tagasi kodumaale pöördusid. Mitte Putin, rassism või homofoobia. Kui mingid suuremad intsidendid toimusidki, oskasid korraldajad need hästi ära peita, nagu raudse eesriide kool seda on õpetanud.
Kohalike arvates eksisteerib kaks Venemaad: MM-i aegne Venemaa ja normaalne Venemaa. Kui enne MM-i tegid venelased nalju stiilis «Ja keda sa siis peale grupifaasi toetama hakkad?» − Venemaa koondis oli osalejatest FIFA edetabelis kõige nõrgemal positsioonil − siis mida aeg edasi, seda enam MM-i palagan neid rõõmustas.
Latiinod panevad metroojaamad seisma
«Ma pole kunagi siin sellist rahvaste sõprust ja ühtsust näinud,» rääkis staadioni kohanäitaja Katja, kui üle tunni enne ühe mängu avavilet kohale saabusin ja temaga juttu puhuma sattusin. «Isegi miilitsad naeratavad! Tead, meie riigis on miilitsad kõige kurjemad inimesed, me isegi kardame neid! Aga kuna MM-i ajal on kõigi silmad meil, tahame näidata, et see, kuidas Venemaast maailma meedias räägitakse, ei ole kõigi venelaste igapäevaelu ja ideoloogia.»
/nginx/o/2018/11/26/11605417t1h7c20.jpg)
Kui Brasiilia Moskvas Serbia vastu mängis, leidis metroos aset kõige ebavenelikum käitumine, mis üldse võimalik. Tuhanded Brasiilia fännid kanaarikollastes särkides ning trummide, vilede, näomaalingute, koomiliselt suurte mütside, sallide ja kogu muu butafooriaga panid tipptunnil metroojaama seisma, lauldes: «Brasil ole-olee-oleee!»
---------------------------------------------------------------------------------------------------------
Täisversioonis on artikkel saadaval Go Reisiajakirjas.