Seadsin vaimu valmis, et mind võidakse arreteerida. Mis siis, et kõrged raudväravad olid kutsuvalt pärani. Aga kuskilt olin lugenud, et ilma turvatöötaja loata neist läbi ei pääse.
Pärast hetkelist kõhklust tuiskasin ratta seljas väravast läbi. Sisenesin San Francisco väidetavalt kõige eksklusiivsemasse ja kallimasse rajooni, aiaga piiratud Presidio Terrace’isse, kus ovaalse laia asfalttee ääres seisab kolm tosinat eri stiilis häärberit, neid üksteisest eraldamas hoolega pügatud erkrohelised muruplatsid ja sihvakad palmipuud. Majade hinnad jäävad seal viie ja 16 miljoni dollari vahele. Üks noist kuulus alles hiljuti Kongressi esindajatekoja endisele spiikrile Nancy Pelosile, võimu poolest Ameerika kolmandale isikule.
Kuigi olin inimtühjal tänaval, sinine seljakott seljas, nagu üksik vares suurel märklaual – liiati tegin mitu peatust, mille ajal sihtisin kaamera objektiiviga teiste majade seas Briti konsuli residentsi –, ei näinud ühtki turvameest enda suunas sööstmas. Või ei jõudnud turvamees, kui ta kuskil üldse passis, oma kahel jalal mulle, ratturile, lihtsalt järele?