:format(webp)/nginx/o/2018/11/22/11593216t1hb4d6.jpg)
Elu väljapool kooliseinu oli hoopis värvilisem, juba Viini rahvas on vaatamisväärsus omaette. Väga vähe on järel «tõelisi viinlasi» – intelligentseid, samas üleolevaid ja pahuraid inimesi, keda ülejäänud austerlased eriti ei salli, kirjutab neli aastat tagasi YFU vahetusõpilasena Austria pealinnas Viinis elanud Sandra.
Olin 16 ja äsja põhikooli lõpetanud, mistõttu minu arvamused ning seisukohad ilmaasjade ja inimeste suhtes olid alles välja kujunemata. Tagantjärele olen väga õnnelik, et esimene tõsisem maailma mõtestamine algas minu jaoks just Viinis.
Linn, mida enamasti seostatakse muusika, kunsti ja peente kohvikutega, oli minu üllatuseks ka tõeline sulatuspott. Sealt leiab tõepoolest maailma parimad kunstimuuseumid ja kontserdid, aga ka maitsvaima kebabi. Pole vaja imestada, kui kohtad seal pärslasest muusikut, venelasest restoranipidajat või etiooplasest kooliõpetajat. Olen kindel, et kui maailmas eksisteerib mõni poliitiline liikumine, siis Viinis on see esindatud, sama kehtib usu ja rahvuse kohta, seksuaalvähemustest rääkimata.
/nginx/o/2018/11/22/11593223t1hd346.jpg)
Piltlikult öeldes – linna tähtsaima kiriku Stephansdomi ees mängib keelpillikvartett, kuid ümber nurga võib samal ajal toimuda Buddha munkade rongkäik või kreeka rahvuslaste kogunemine. Sellesse kummalisse kaksipidi maailma näitasid mulle esimesena teed vahetusvanemad.
Tere, meie oleme sinu vanemad
Isa oli arhitekt, kellega koos võtsime ette jalutuskäike, millest said minu esimesed arhitektuuritunnid. Ei ole paremat õppematerjali kui Viini tänavad, et teha selgeks kõik stiilid barokist modernismini. Umbes teisel õppejalutuskäigul ütles isa mulle: «Tubli, Sandra, sa õpid kiiresti. Oma lastega läks mul pea viis aastat aega. Aga noh, alustasin ka siis, kui nad olid umbes kolmesed.»
Ema oli advokaat, kes töötas kohaliku rohelise partei heaks ning aitas muuhulgas ette valmistada nende presidendikandidaadi, eesti juurtega Alexander van der Belleni kampaaniat. 18-aastane vend ei mänginud videomänge ega käinud klubides, vaid remontis oma lõbuks vana espressomasinat ja käis igal reedel tantsukoolis, võttes minugi kaasa. «Tantsukool» ei tähenda Viinis mingit Shate’d ega DanceActi, vaid tunde, kuhu tullakse omandama tähtsamaid seltskonnatantse. Häbelikumatele noorukitele on see tihtipeale ka esimene tõsisem kokkupuude vastassugupoolega.
Söögilauaharidus
Gurmaanidest mikrolaineahju-vaenulik perekond hellitas ennast (ja muidugi ka mind) värskelt jahvatatud oakohvi ning igahommikuse pehme sooja saiaga, mis tuli üle tee asuvast pagariputkast. Kiiresti tutvustati mind ka parimate kohalike juustude ning 16-aastasele sobivas koguses veini-õllega.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/22/11593160t1hbf58.jpg)
Kõik alates juurviljadest ning lõpetades liha ja alkoholiga kandis ökomärgistust. Idülliline teekond toidumaailmas ei kulgenud muidugi päris tagasilöökideta. Kord oli isa valmistanud spagette pestokastmega, mina haarasin kahvli ja hakkasin kuidagimoodi pikki makarone endale suhu venitama, nii nagu alati teinud olin. Vanemad vaatasid mind kerge muigega ja siis näitasid, kuidas tuleb võtta lusikas, et siis kahvlit selle vastu toetada ja spagetid väikeseks keraks kokku kerida. Tundsin end sel hetkel nagu talutüdruk, kes on mingil põhjusel peenesse seltskonda toodud, umbes nagu muusikalis «Minu veetlev leedi».
Elu ilma telerita
Meil ei olnud kodus telerit, küll aga armastas kogu pere kinoskäismist. Sedagi tegid nad omal moel − mitte kusagil Multiplexis, vaid vanades punaste eesriietega väärtfilme näitavates asutustes. Vahetusisa sünnipäeval esitas tema sõber viiulil klassikalise muusika palasid, tihti peeti aruteluringe äsja nähtud filmi või näituse üle. Jõuluajal ei vaadanud me «Visa hinge», vaid kutsusime peresõbrad vanu Austria jõululaule laulma. Vahetusvanemad ei olnud oma lapsi kunagi Viini kuulsasse lõbustusparki viinud, sest «koha disain on õudne, see plastik peaks keelatud olema!»
Nad ei olnud mingi snoobipere, kuigi nii võib see paista, vaid väga soojad ja elurõõmsad inimesed, kes alati minu arvamuste ning tegemiste vastu huvi tundsid. Nagu mainitud sai, olid nemad minu esimesed teejuhid Austria tänavatel, poliitmaastikul ja linnas aset leidvatel sündmustel. Juhtisid nad küll pigem vaimselt – enamasti oli mõlemal liiga kiire, et mind kuskile viia. Mulle see üksinda ringiuitamine sobis, tavaline Viini 16-aastane on seevastu veel üsna vanemate tiiva all, veedab nendega koos suure osa ajast ja kuulab kõike, mida talle öeldakse.
Radikaalid ja tukkuvad politseinikud
Ühel jaanuarikuu päeval lugesin WhatsApist austerlaste sõnumeid: «Reedel me küll välja minna ei saa, kõik kohad on radikaale täis, issi käskis tervest esimesest piirkonnast eemale hoida» või siis «Ei tea, kas metrooga sõita saab? Vanemad ütlesid, et see on ohtlik, mille muuga need radikaalidki sõidavad.»
Paanika põhjuseks oli iga-aastane Akademikerball – Austria Vabaduspartei poolt organiseeritud ning paremäärmuslaste, «Austria on austerlastele» mõtteviisi pooldajate ürituseks peetav peoõhtu. Ka üks tuntud eesti poliitik on seal osalemisega endale avalikkuse tähelepanu tõmmanud. Need kardetud «radikaalid» polnud aga mitte ballil osalejad, vaid hoopis ürituse vastu protestijad, keda igal aastal hulgaliselt koguneb.
Suur oli mu pettumus, kui ükski kohalikest sõpradest sel ajal linna minna ei soovinud. Võtsin siis ise vaevaks natuke internetis ringi nuhkida ja kohad-kellaajad välja otsida. Kui protesti toimumispaigas metroost maa peale minna tahtsin, seisis väljapääsu ees märulipolitseinikest müür ning inimesi lasti ainult jaama sisse. Lõpuks maa alt välja pääsenud, nägin ainult valgete kiivritega korrakaitsjate gruppe, kümnekaupa rivis seisvaid politseibusse ja igast küljest suletud Karlsplatzi. Jaamas sees oli ainsaks iseäralikuks nähtuseks paar punkarit, kes olid tähelepanu saamiseks natuke mürtsu teinud. Neid talutasid mundris härrad, kes olid seda nägu, nagu kujutaksid need kaks ohtu kogu Viini turvalisusele. Silmasin veel üht naispolitseinikku, kelle käe otsas kõlkus XL-suuruses McDonaldsi paberkott − tõenäoliselt oli tal terve bussitäis igavlevaid kolleege toita.
Ainsad, keda tänavatel märgata võis, olid bussis istuvad korravalvurid, kellest mõni oli keskendunud telefonimängule, teine magamisele, kolmas niisama enda ette põrnitsemisele. Kui metroo valjuhääldi teatas, et täna õhtul on Stephansplatzi jaam turvakaalutlustel suletud, astusin maha üks peatuse varem ja ei läinud kaua, kuni leidsin lõpuks, mida olin otsinud. Suur inimmass liikus kolonnis, oli näha plakateid ja kuulda skandeerimist: «Nazis raus! Nazis, Nazis, Nazis raus, raus, raus!» Meeleavaldajaid ja uudishimulikku rahvast eraldas aga politseinikest müür, mida nii eest kui tagant hoolsalt valvati. Kui märkamatult pool sammukest ülejäänud massist ettepoole astusin, et üle kiivrimere midagi näha, paluti mul juba järgmisel sekundil viisakalt, kuid kindlasõnaliselt tagasi astuda.
Suitsupaus õpetajaga
Loodetud seiklused jäid niisiis üsna keskpäraseks, samas oli seda ikkagi rohkem kui mu sealsetel sõpradel. Nemad pühendasid 90 protsenti oma ajast koolile, mina käisin seal rohkem niisama «nägu näitamas». Alguses, kui ma veel sõnagi saksa keelt ei rääkinud, ei teinud ükski õpetaja pingutusi, et mind õppetöösse kaasata. Neid ei huvitanud, et klassis istus võõramaalane, niigi umbes kolmandik õpilastest oli võõrast päritolu, näiteks leidus serblasi, araablasi ja venelasi.
Olin juhuslikult sattunud kooli, kus tunnid toimusid ka laupäeviti. See polnud aga ainuke komme, millega harjuda tuli. Esiteks olid tunnid arutlevamad kui Eestis – õpilased said pidevalt sõna ja omaette nokitsemist just kui ei olnudki. Alguses, umbkeelsena, tegi see järjepidamise veel raskemaks. Teiseks ei tahtnud austerlased kuidagi nõustuda, et nende jõledad kuivad võileivad ei vasta mõistele «lõunasöök». Kolmandaks on suitsetamine Viinis endiselt väga levinud. Seaduslik iga selleks on 16 ning seepärast olidki õpilaste-õpetajate ühised suitsupausid kooli ees tavaline nähtus. Lõpetuseks oli mu klassikaaslastel väga veider suhe isikliku hügieeniga, näiteks ei peetud paljuks endale tunni ajal deodoranti kaenla alla lasta, ka õpetaja ei paistnud pahandavat.
Linn nagu maailmakaart
Elu väljapool kooliseinu oli hoopis värvilisem, juba Viini rahvas on vaatamisväärsus omaette. Väga vähe on järel «tõelisi viinlasi» – intelligentseid, samas üleolevaid ja pahuraid inimesi, keda ülejäänud austerlased eriti ei salli. Selle tüpaaži parimaks näiteks on kelner mõnes linna kuulsas ajaloolises kohvikus, näiteks Centralis. Tema kulmukortsutuse osaliseks saamine on midagi, mida iga Viini külastaja vähemalt korra kogema peaks.
Lisaks ülejäänud austerlastele on linnaelanike hulgas umbes 40 protsenti välismaalasi. Meie koduabiline ja kaks ehitusmeest olid poolakad, vanemad ütlesid, et ilma selle rahvuse abita Austria majandus enam püsti ei püsiks. Linna kuulsaimal turul, Naschmarktil saab kaubelda vürtse indialaste ja pirukaid venelaste käest, kesklinnas asuval Schwedenplatzil tuleb kiirtoitu ostes valida hiinlaste nuudli-, türklaste kebabi- ja viinlaste vorstiputka vahel. Minu õpetajate hulgas leidus nii sakslasi kui etioopia-prantsuse päritolu inimesi. Isegi roheliste partei presidendikandidaat (praegune president!) oli eesti-vene päritolu.
Erinev on okei, isegi parem
Noored olid harjunud endast erinevatega hästi läbi saama. Kristlased ja moslemid käisid koos peol, ehkki selle vahega, et esimesed jõid rohkem ja teised suitsetasid pigem kanepit. Minu austerlastest tutvusringkonna väga hea sõber oli Iraanist pärit DJ, kelle isa oli välismaale saatnud, sest see elukutse oleks poisile kodumaal varem või hiljem pahandusi kaela toonud.
Ma ei mäleta peaaegu ühtegi korda, mil eri rahvuste või uskude vahel erilisi konflikte oleks esinenud. Sama käib seksuaalvähemuste kohta – kui üks klassivend meile kord vahetunnis vestluse käigus teatas, et ta on vist biseksuaal, ei olnud keegi sellest eriti šokeeritud, öeldi lihtsalt: «Ahsoo, väga huvitav.» Isegi väga ekstravagantse välimusega LGBT kogukonna esindajad võisid end tänavapildis üsna rahulikult tunda. Oli vaid üks juhtum – vanast ja auväärsest kohvikust nimega Prückel visati välja kaks naist, kuna nad tervitasid teineteist kohtudes suudlusega. Viinile omase kodanikuaktiivsusega organiseeriti juba paari päeva pärast kohviku ees meeleavaldus, mis tõi kohale suuri rahvamasse, aga oli ometi täiesti rahumeelne. Käisin alati selliseid üritusi vaatamas − sel ajal küll puhtast uudishimust, kuid tagantjärele mõistan, kui palju erinevaid inimesi ma nägin, kui seinast-seina mõtteavaldusi kuulsin. Olen 16-aastasele Sandrale siiani tänulik.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/22/11593203t1h4b58.jpg)
Pärast aastat Viinis ei olnud mul kahtlustki, et erinevustega elamine on võimalik, tegelikult isegi parem. Meenutan õnnelikult kõiki neid kunstimuuseume ja head kohvi, kõige rohkem aga Viini uskumatult põnevaid inimesi. Saanud sõbraks Viiniga, olin tutvust teinud terve maailmaga.