/nginx/o/2018/11/17/11582411t1h95cb.jpg)
Yuki ema suur soov oli, et ka mina teetseremoonia õigesti ära õpiks. Teetseremooniad jõudsid Jaapanisse 9. sajandil, mil munk nimega Eicha käis Hiinas reisil ja just sealt selle rituaali Jaapani kultuuri üle tõi. Alguses olid teetseremooniad vaid rikaste ja ilusate pärusmaa, kuid tänaseks on see tava kõikidele jaapanlastele omaseks saanud, kirjutab Jaapanisse praktikale läinud arstitudeng Laura Zirel.
Yuki ema ja isa olid mulle mu oma vanemate eest kogu see kuu aega, mil ma nende juures elasin. Yuki ema Harumi on Fukuoka ülikoolis jaapani kultuuri professor ning tema peamiseks tegevusalaks on origami ning teetseremoonia õpetamine tudengitele. Ühel õhtupoolikul kogunes kamp arstitudengeid, seal hulgas mina, ülikooli õpperuumidesse, kuhu Yuki ema oli valmis pannud teetseremooniaks kõik vajaliku. Yuki ema suur soov oli, et ka mina teetseremoonia õigesti ära õpiks.
/nginx/o/2018/11/17/11582410t1h2f83.jpg)
Teetseremooniad jõudsid Jaapanisse 9. sajandil, mil munk nimega Eicha käis Hiinas reisil ja just sealt selle rituaali Jaapani kultuuri üle tõi. Alguses olid teetseremooniad vaid rikaste ja ilusate pärusmaa, kuid tänaseks on see tava kõikidele jaapanlastele omaseks saanud.
Tavaliselt korraldatakse teetseremooniaid spetsiaalses toas ja põrandal, mida kutsutakse tatami'ks. Teetseremoonia peamine eesmärk ei ole lihtsalt tee valmistamine ja selle joomine, vaid tegelikult on see mõeldud külalistele võõrustaja lahkuse nautimiseks ja igapäevaelust kõrvalehiilimiseks.
Teetseremooniaks on tarvis spetsiaalset anumat, kust teed juua (tavaliselt jaapani savist tehtud pisikese supikausi sarnane nõu). Nendele anumatele on peale maalitud mingi pilt, mida kutsutakse sissepääsuks. Võõrustaja asetab anuma külalise ette nii, et sissepääs on külalise suunas. Võõrustaja on tavaliselt rohelise tee pulbri anumasse asetanud ning valab seejärel kuuma vett selle peale. Siis tuleb võtta bambuspuust tehtud pisike vispel ja tee vahtu lüüa – seda peab tegema ühe minuti jooksul.
/nginx/o/2018/11/17/11582411t1h95cb.jpg)
Kui tee on vahtu löödud, siis enne tee joomist süüakse midagi magusat. Harumi ütles, et see on seepärast nii, kuna tee on päris mõru. Mina sain näiteks oranži momiji ehk jaapani vahtrapuulehe kujuga kommi. Kui komm söödud, saab teed jooma hakata – selleks tuleb anum võtta parema käega ning vasak käsi asetada teeanuma alla. Seejärel tuleb anumat kolm korda vastupäeva keerata nii, et sissepääs ei oleks enam teejooja poole. Alles siis võib võtta paar sõõmu teed.
Kui tee on ära joodud, aga anuma põhjas on väike tilk, tuleb see tilk luristades sisse juua. Jaapanis, erinevalt Eestist, pole luristamine halbade kommete näitaja. Mu ema õpetaks kindlasti kõigile kombeid, kui keegi meie kodulauas luristaks. Luristamine Jaapanis näitab võõrustajale, et tema pakutud toit on maitsev. Kui ma oma Jaapani sõpradega udon-nuudleid või ramen'it õhtuti söömas käisin, siis oli kogu restoran meie luristamishääli täis. Ja see pidigi nii olema!
/nginx/o/2018/11/17/11582415t1h98ab.jpg)
Kui tee on joodud, tuleb teeanumaid imetleda ja võõrustajat kiita, sest nagu Harumi ütles: teeanumad on väga kallid ja nende eest tuleb võõrustajat kiitustega tänada. Seejärel tuleb jooginõud keerata vastupäeva nii kaua, kui sissepääs on võõrustaja suunas – siis küsib võõrustaja, kas külaline soovib veel teed. Kui ei, siis on teetseremoonia läbi.
Yuki ema Harumi võttis paar päeva enne minu tagasilendu Eestisse töölt vaba päeva. Seda selleks, et kogu päev minuga veeta. Jaapanis oli minu esimene kord ookeani näha ja katsuda, ookean mulle väga meeldib.
Lisaks ookeanile on Jaapanis väga palju mägesid. Iga kord, kui mingit suuremat küngast nägin, lõid mu silmad särama. Jaapanlastele tegi see väga nalja, sest need künkad, mis mulle väga meeldisid, polnud muidugi midagi Fuji kõrval. Kui ma aga rääkisin, et Eesti suurim mägi ehk Big Egg Mountain on vaid 318 meetri kõrgune, siis nad mõistsid mu elevust.
/nginx/o/2018/11/17/11582416t1h89e5.jpg)
Yuki ema teadis, et mulle ookean ja Jaapani mäed väga meeldivad. Seetõttu tegi ta ettepaneku, et lähme autoga tema lemmikkohta – Shinkanoshima saarele päikeseloojangut vaatama. Yuki ema tuli mulle ja Yukile autoga kooli järgi. Saar oli kuskil 30-40 minutilise sõidu kaugusel Fukuoka linnast.
Me jõudsime kohale paar tundi enne päikeseloojangut, seega otsustasime, et hüppame Fukuoka suurest akvaariumist läbi. Yuki emal oli kindel plaan – ma pean kerakala näha saama! Akvaariumis olid esindatud kõik Jaapani vetes elavad elukad: haid, raid, meritähed, klounkalad ja muidugi minu lemmikud – Jaapani kerakala ning merikilpkonn.
/nginx/o/2018/11/17/11582417t1h9f54.jpg)
Minu kodu Fukuokas oli linna suurima ja ilusaima pargi – Ohori pargi kõrval. Kõndisin iga päev läbi selle pargi kooli. Selle keskel oli suur tiik. Vahepeal istusin tiigi ääres pingil ja vaatasin inimesi. Absoluutselt iga kord, kui pargis aega veetsin, pistis veest pea välja veekilpkonn ning vaatas mind. Esimesel korral kargasin ma püsti ja pidin suurest ärevusest ise tiiki kukkuma, teistel kordadel juba ootasin teda. Ja ta alati tuli! Teadsin, et see on see üks ja seesama kilpkonn, sest tema kilbil oli vetikatest moodustunud talle väga iseloomulik kujutis. Alati ta ujus ja askeldas minu juures ringi, vahepeal jäi mind jälgima.
Akvaariumis käisime ka delfiinide ja hüljeste etendust vaatamas. Ma polnud kunagi varem delfiine näinud, seega oli ka see kogemus minu jaoks väga põnev. Kõige suurema delfiini nimi oli Yuki. Ütlesin, et pigem peaks ta nimi minu järgi Roora olema, sest Yuki on kõige pisem jaapanlane, keda ma tean.
Akvaariumist välja tulles oli päikeseloojanguni aega täpselt 15 minutit. Yuki ema kimas mööda maanteid, et õigeks ajaks ookeani äärde jõuda – seda kõike minu pärast. Me jõudsime, aga napilt. Ta oli kaasa võtnud küpsiseid, kooki ja teed, minu ja Yuki jaoks ka soojad tekid.
Kuna paar päeva enne meie seiklust Shikanoshima saarele oli Jaapanis ringi mässanud taifuun Trami, siis tegi ka tol päeval mürtsu tugev tuul ja ookeanil mürasid suured mõnusad ning vahused lained. Yuki ema mässis teki tihedasti ümber minu ja Yuki ning puges ise ka lähemale. Vaatasime vaikides ookeani ja päikseloojangut. Panin silmad kinni ja kuulasin merekohinat ja seda, kuidas Yuki oma ema käest jaapani keeles küsis, kas me pärast sööma ka lähme, Laura on samuti päris pikalt söömata. Naeratasin ja tundsin, et olen üle pika aja lihtsalt õnnelik.
Et inimesed võtavad mind nii, nagu ma olen, ja et mina oma heade ja puudulike külgedega, ilma suurte saavutuste või mingi tähtsa positsioonita olen ikkagi oodatud ja oluline. Et mind kuulatakse ja märgatakse. Et kui ma ei mahu mingisse kindlasse kasti ja ei tee kõike nii nagu teised, siis ma ei ole imelik, vaid huvitav.
Paljud on mulle öelnud, et ju see oli seetõttu, et ma olin välismaalane, aga ma ju nägin, kuidas nad kohtlesid teineteist – ülima austuse ja hoolivusega. See on norm, mille järgi nad elavad. Mitte ükski materiaalne asi siin maailmas ei saa olla tähtsam kui inimesed me ümber, nii ühiskonnas üldiselt kui ka tervishoius. Yuki ema ütles tihti: «Isegi ahvid kukuvad puu otsast.» Keegi pole täiuslik. Ehk siis miks mitte võttagi elu ja inimesi nii, nagu nad parasjagu on.
Enne Jaapanisse minekut mõtlesin ma peaaegu alati, et mida ma saan, kui ma nüüd selle või tolle kellegi heaks ära teen. Võib-olla alati polegi vaja midagi vastu saada. Võib-olla pelgalt teadmine, et just mina olen see, kes sel konkreetsel hetkel saab miskit teha, ning et minu panus kergendab kellegi koormat, ongi see ihaldatud vastuteene. Aitamine ja hea tegemine on samuti norm, mille järgi jaapanlased elavad. Mitte et inimesed end ribadeks rebivad ja kõike tegema nõustuvad, pigem mõtlen siinkohal just sellised pisikesi žeste ja tähele panemist.
Sageli istusin pärast praktikat haigla kohvikus ja ootasin, millal mu ema Eestis üles ärkaks, et saaksin talle oma päevast muljeid jagada. Kohviku teenindajad said minu suurteks sõpradeks. Lisaks sõbrunesin ka kolme meespatsiendiga, kes vahepeal minuga samal ajal kohvitamas käisid. Istusime kõik ühes lauas ja Google-tõlgi abiga saime vesteldudki.
Üks meestest liikus ratastooliga. Iga kord, kui ta tuli, jooksid vähemalt kaks teenindajat teda abistama – üks liigutas toole, et ta oma kreslaga ära mahuks, teine kärutas ta kohale ja kolmas tõi kohvi. Topsil oli alati kirjas よくなる (hääldus: joku naru) ehk «Saa ruttu terveks!». Selline käitumine ei olnud kellegi jaoks midagi eriskummalist ja minu üllatumist pandi sageli imeks. Märkamine ei võtnud kelleltki tükki küljest ja teenindajad ei oodanud kunagi midagi vastu.
Kui Eestisse tagasi tulin, sain väikestviisi kultuurišoki – et mis mõttes mind vaadatakse altkulmu, kui Rimi kassapidajale kena päeva soovin, või Eesti haiglasse praktikale pean minema 3 tundi pärast lennuki maandumist Tallinna Lennujaamas. Siiski olen õnnelik, et tagasi olen – omade seas, veidi targema ning avatumana. Et saab kartulit süüa ja eesti keelt rääkida. Et ei pea muretsema kerakalade pärast. Et maa ei värise ja tuul ei puhu mütsi peast. Ja oh kui suur õnn on see, et mu elus on nii palju inimesi, kellele head aega ütlemine on nii pagana raske.
Aitäh, Tartu Ülikool, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, professor Margus Lember, professor Joel Starkopf ja eelkõige mu ema ja isa, et toetasite minu praktika sooritust Jaapanis!