Eesti arstitudeng Jaapanis: sellist austust patsientide vastu polnud ma Eestis iial kogenud (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laura ZirelArstitudeng

11. november 2018, 10:08

Eesti arstitudengi Laura Zireli seiklused Jaapanis jätkuvad. Sel korral räägib ta meile, mida õppis ta Jaapani arstidelt enim, käib külas pühas templis, õpib tegema kohalikku maiust ning avastab enda jaoks pesapalli.

Minu meeskond Jaapanis õpetas mulle aga midagi, mille endaga, kuhu iganes elu mind viib, kaasa võtan - austus nii patsientide kui ka kõigi kolleegide vastu, aja maha võtmine, et suhelda, ning inimlikkus.

Igal hommikul käisime kogu tiimiga patsiente üle vaatamas - et kuidas neil läheb ja kas ravi oleks vaja muuta. Kui patsiendiga oli räägitud ning tema küsimustele vastatud - võtku aega see nii palju, kui võtab -, siis kogu tiim kummardas talle. Kui patsient tiimi tänas, siis kogu meeskond kummardas uuesti, seejärel kummardavad nad üksteisele, kummardavad jälle patsiendile, siis õdedele, siis taaskord teineteisele ja kummardavad ka palatist välja tagurdades.

Algul tundus see kentsakas, aga hetkel mõtlen hoopis teistmoodi. Arstid on Jaapani ühiskonnas väga austatud, arsti arvamus on patsiendi jaoks püha. Ja ka teistpidi - arstid peavad lugu patsientidest, nende vajadustest ning tunnetest. Asi, mida Eestis mõlemat pidi kipub minu hinnangul natuke nappima.

Kollegiaalsus ja meeskonnatöö iseloomustavad Jaapani meditsiinisüsteemi kõige paremini. Õde, hooldaja, koristaja, arst - Jaapani haiglates ei esine hierarhiat, kõik on ühtviisi olulised, sest mida teeks arst ilma õeta või vastupidi. Meeskond koosnes sõpradest, mitte konkurentidest. Kui keegi jäi hätta, siis ei parastatud, vaid rutati appi - sest kõige olulisem oli patsient ja tema tervenemine.

Lisaks praktika sooritamisele jäi mul aega avastada Jaapani kultuuri ja Fukuoka linna. Kolm päeva pärast minu saabumist Jaapanisse, korraldas minu Jaapani õde Yuki mulle tervituspeo. Ta kutsus sinna väga palju arstitudengeid, kes kõik mulle suurteks sõpradeks on saanud. Ja kuigi ma kerakala oma reisil ei söönud, proovisin ma tollel tervistuspeol Fukuoka rahvustoitu motsunabe't.

Too kurikuulus motsunabe koosneb lehma või veise soolikatest, kapsast, sibulast, küüslaugust, enamasti on seal ka sojakaste või miso. Yuki poiss-sõber Kazu ütles vähemalt kaks korda, et kui ma soolikaid süüa ei soovi, siis nemad jumala eest ei pane pahaks. Kazu sõber Moricy vaatas ka mind mureliku pilguga ja lisas, et tavaliselt turistidele motsunabe ei meeldi. Ma olin nii ära hirmutatud, et kõhus hakkas keerama juba enne, kui toit lauale toodi. Täna ütlen, et motsunabe on minu jaapani lemmiktoit, mida absoluutselt kõigil Fukuoka linna külastajatel süüa soovitan.

Kas mind võetakse omaks?

Suurim hirm Jaapanisse minekul oli, et mind ei võeta omaks või ma teen kõike valesti. Enne sõitu vaatasin internetist videosid, kus läbivateks teemadeks olid: ära söö tänaval toitu, tervituseks käe surumine ei ole viisakas, ära nuuska tänaval nina, ära hõõru oma söömispulki kokku, ära võta kingitusi vastu ühe käega, vaid kasuta kahte kätt - ja nii edasi.

Tegelikkus oli hoopis teine: kui eksitakse, siis see ei ole maailma lõpp ja ükski jaapanlane ei vaata kedagi altkulmu. Kui kuskil üldse kehtib ütlus: «Kus viga näed laita, seal tule ja aita», siis on selleks kohaks Jaapan. Yuki ema õpetas mulle, kuidas õigesti söömispulki käes hoida, ja kui ma edaspidi veatult pulki kasutasin, lõid ta silmad alati uhkusest särama ja ta noogutas mulle heakskiitvalt.

Kui me olime tervituspeol kõhud motsunabe'st punni söönud, tõi Yuki mulle säraküünaldega koogi, kuhu oli šokolaadiga inglise keeles kirjutatud: «Tere tulemast Jaapanisse, Laura».

Sel hetkel tundsin ma end ülemäära õnnelikuna ja suutsin endamisi vaid imestada, kuidas nii suurel rahval saab kõigil olla nii hea süda. Õnneks olin kaasa võtnud kilode kaupa Eesti komme. Et natukenegi tänada neid külalislahkuse eest.

«See kirdžü koaar komm on väga hea,» ütles Moricy, kui neile parasjagu Kirju koera komme tutvustasin. Lubasin talle neid Eestisse naastes veel saata.

Templitest ei saa üle ega ümber

Kui Jaapanist kirjutada, siis ei saa üle ega ümber templitest. Ühel väga päiksepaistelisel laupäeval viisid sõbrad mind umbes 40 kilomeetrit Fukuoka linnast väljas asuvasse Dazaifu Tenmangu templisse. Läksime sinna rongiga.

See on Fukuoka rajooni üks kõige kuulsamaid ja suuremaid templeid. Dazaifu Tenmangu on hariduse- ja tarkusjumalale pühendatud pühamu, mis Jaapanis on tuntud just tudengite ning väiksemate koolijütside seas. Yuki rääkis, et tema ja ta koolikaaslased käivad seal enne igat suuremat eksamit palvetamas.

Enne templisseminekut õpetas üks kohalik naine mind ja mu sõpru, kuidas teha traditsioonilist Jaapani maiustust, mille retsept on pärit just Dazaifu linnast. Maiustus kannab nime umegae mochi - selle sees on magusad punased oad, mida jaapanlased väga armastavad.

Templisse viiv tänav on täis erinevaid pisikesi lahtisi köögikesi, kust saab tulikuuma maiust kohe söömiseks osta ning lisaks sellele ka klaasi tagant jälgida, kuidas see valmib. Kõikide maiustuste peal on ploomipuuõie tempel.

Naine, kes meid oma köögis kokkama õpetas, rääkis, et legendi kohaselt tuhat või isegi rohkem aastaid tagasi põgenes Jaapani üks targemaid poeete ja riigimehi Sugawara Michizane tagakiusamise eest Kyoto linnast Dazaifu templisse, kus ta paar aastat pärast seda seal suri. Ta oli vihatud just oma tarkuse ja taibukuse pärast ning seetõttu tuli tal elus püsimiseks templis varjul olla. Michizanele meeldisid väga ploomipuud - ka praegu kasvab templi ees üks hiiglaslik ploomipuu. Jaapanlased arvavad, et selle ploomipuu seemne tõi lind Michizane kodulinnast templisse.

Templi ümber on ka lehmakujud - need on tarkuse sümbolid. Usutakse, et kui lehma pead silitada, siis saadakse kamaluga arukust juurde. Seetõttu olid ka iga lehma juures meetrised sabad.

Templisse viib kolm silda. Esimene sild on minevik - kui silla peal olla, siis ei tohi tagasi vaadata. Teine sild on olevik ning seal ei tohi kordagi seisma jääda. Kolmas sild on tulevik - sellele sillale tuleb minna suure hoo ja entusiasmiga. Niiviisi toimimist loetakse heaks tavaks ja sel juhul on elu tasakaalus ning edukas.

Ma polnud sellise kombega üldse kursis. Vahtisin ammuli sui muidugi ringi nagu õigele turistile kohane, sest puudel kasvasid orhideed ja tiigis ujusid suured oranžide laikudega valged koi kalad. Koi kalad on samuti Jaapani õnnesümbolid. Alles siis, kui Yuki mul käest haaras ja sosistas, et ma tagasi ei vaataks, sain sellest traditsioonist aimu.

Enne templisse sisenemist tuleb spetsiaalse kaevu juures pesta käed ja seejärel suu. Tegemist on püha veega, seega võib seda ka juua. Veel arvatakse olevat ka tervendav mõju. Yuki ütles siis, et pean välja otsima ühe mündi - tavaliselt 5- või 10-jeenine, sest rohkem pole vaja ja vähem pole ilus. Seejärel minnakse templisse ja visatakse münt spetsiaalsele alusele altari ees, kummardatakse kaks korda, plaksutakse samuti kaks korda ja siis palvetatakse. Pärast palvetamist peaks samuti kummardama, kuid ma pole kindel, mitu korda seda tegema peab. Yuki kummardas ühe korra, kuid mõned vanemad inimesed muudkui kummardasid ja kummardasid samal ajal templist välja tagurdades.

Rahvuslik sport - pesapall!

Yuki oli kogu mu reisi vältel mu parim sõber, õde ja usaldusisik. Ühel laupäevaõhtul pakkus ta välja, et lähme pesapalli vaatama. Mõtlesin, et pesapall on ju ikkagi kõige kuulsam Ameerikamaal, aga võta näpust. Pesapall on Jaapani rahvuslik sport. Olin üpris põnevil, sest polnud kunagi pesapallimängu päriselt näinud.

Kui 20 aastat tagasi loodi Jaapani esimene rahvuslik jalgpallitiim, siis pesapall on Jaapanis olnud hulga kauem - lausa 90 aastat. Esimene mäng Jaapanis peeti 1920. aastal ja esimene professionaalne tiim pandi kokku 1936. aastal. Praegu on üle Jaapani kokku 12 pesapallitiimi.

Fukuoka linna võistkond on Fukuoka Softbank Hawks. Yuki oli kaasa võtnud mulle fännisärgi ja mingid kõlapulga moodi asjandused, millega sai lärmi teha. Ja kaks õhupalli - kollase ning valge. Õhupallid olid selle jaoks, et kui mängitud sai pool, siis tuli kollased õhku täis puhuda, tiimi tunnuslaulu laulda ja pärast seda lahti lasta. Kui tiim võitis, siis tuli sama teha valgetega ja seejärel lasti ka ilutulestikku. Ma poleks arvanud, et ühel mängul nii palju rahvast on. Kogu staadion oli inimesi täis. Mängul sai osta muidugimõista õllet. Õlle maksis kõigest 3 eurot ja 70 senti. Suhteliselt odav võrreldes Eesti suurüritustega, kus õlle eest küsitakse hingehinda.

Olin pesapallimängul ikka päris energiline fänn - laulsin kaasa, tegin kõlapulkadega lärmi ja karjusin oma häält ära. Meie tiim võitis ka - ju tänu minu innukale osavõtule. Kõik kulmineerus sellega, et Jaapani rahvuslik televisoon palus minult pärast mängu intervjuud.

Yuki õpetas mulle kibekiiresti jaapani keeles kolm lauset, mida ta arvas, et nad minu käest küsivad: «Minu lemmikmängija on Kodai Senga», «Ilutulestik oli väga ilus» ja «Ma nägin esimest korda Jaapanis ilutulestikku. Ma olen väga õnnelik». Kui aeg kätte jõudis, siis astusin rambivalgusesse ja ootasin küsimusi - muidugi ootasin neid inglise keeles. Juhtus aga see, mis alati - kõik küsimused olid jaapani keeles ja ma ei mõistnud eriti midagi. Kuna tegemist oli otsesaatega, siis vuristasin lihtsalt oma kolm lauset ette täpselt sellises järjekorras nagu meelde tuli. Nägin vaid Yukit kaamerate taga, naerukrampidesse lämbumas.

Järgmine artikkel Laura seiklustest Jaapanis ilmub nädala pärast.

Kommentaarid (3)

Eesti arstitudeng Jaapanis: sellist austust patsientide vastu polnud ma Eestis iial kogenud (3)

Märksõnad