Kuigi esimesed viited passisarnastele dokumentidele pärinevad aastast 450 eKr ning Inglismaa kuningas Henry V jagas reisidokumente oma kodanikele juba 15. sajandil, loodi pass, nagu me seda täna tunneme, alles 20. sajandil. National Geographic kogus kokku põnevamad faktid selle üliolulise dokumendi kohta.
Iidses Egiptuses ei ole teadaolevalt olnud midagi passisarnast. Kui 1974. aastal oli aga Ramses II muumiat (surmakuupäevaga 1213 eKr) vaja restaureerimiseks saata Pariisi, otsustati talle teha kehtiv Egiptuse pass. Muumial oli isegi oma passifoto, mis kujutas tema iidset nägu. Passi oli märgitud Egiptuse kommete kohaselt ka tema amet, milles seisis: «Kuningas (hinge heitnud)».
Ramses II juurde tagasi tulles – isegi kui tema eluajal oleks passid eksisteerinud, ei oleks tal kui elaval monarhil, seda vaja läinud. Nimelt ei vaja kuninglikust soost valitsejad reeglina passi. Suurbritannia kuningliku perekonna ametlikul veebilehel on kirjas, et kuna pass väljastatakse kodanikele kuninganna nimel, ei vaja kuninganna ise passi.
Ja tõepoolest, Suurbritannia passi sisse on kirjutatud, et selle dokumendi omanik tohib liigelda vabalt «tema majesteedi nimel». Põhimõtteliselt võib öelda, et kuninganna ise ongi justkui pass.
Samale järeldusele jõuti ka Jaapanis, kus otsustati, et keisrile on passi tegemine lihtsalt «sobimatu».
Kui juba muumialegi tehakse pass, miks siis näiteks linnud ilma jätta? Araabia Ühendemiraatides on paljudel kõrgest soost meestel kombeks lennata koos oma pistrikega, mistõttu nõutakse riigis pistrikelt passi.