Eesti maadeavastaja jälgedes Siberisse ja Kaug-Itta

Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts muuseumi raamatukogus. Foto: Laila Kaasik/Tartu Postimees

Nüüd aitab, tundis Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts selle aasta alguses. «Mul oli üks sõber, kellega arutasime juba aastaid, et läheks Eestis sündinud maadeuurija Richard Maacki jälgedes Venemaale. Aga alati lükkasime seda edasi, kuni sel aastal panin lõpuks kanna maha ja teatasin, et mina nüüd lähen! Ja läksingi,» kirjeldab Jääts pea 10 000 kilomeetri pikkuse rännaku algust.

Kui nüüd päris aus olla, siis on Kuressaares sündinud ja baltisaksa päritolu Vene maadeuurija Richard Maack nii-öelda teise ešeloni mees võrreldes näiteks Krusensterni, Bellingshauseni või Middendorffiga. Aga ootamatult mängis just tema olulist rolli Venemaa ja Hiina suhetes: «Maacki kolmest retkest on poliitilis-ajaloolises plaanis tähtsaim 1855–1856 toimunud ekspeditsioon Amuuri jõele, mis oli toona hiinlastele kuuluv ala. Et Hiina keskvõim oli põhjapoolses perifeerias nõrk ja jõgi oli oluline transpordikoridor, tekis venelastel mõte see piirkond üle lüüa,» räägib Jääts.

Venemaa huvi põhjuseks oli ennekõike Amuuri voolusuund läänest itta, otse Vaiksesse ookeani. Seda põhjusel, et Siberi (ja toona veel Venemaale kuulunud) Alaskaga tuli ju kuidagi ühendust pidada, sinna Venemaa Euroopa-osast inimesi ja vilja toimetada. Variant A oli kallis, aeglane ja vaevaline maismaaühendus ja variant B ümber maakera purjetamine. Amuurist loodeti selles kontekstis kõvasti abi.