/nginx/o/2018/10/26/11527466t1hf819.jpg)
Minu esimene tund aega Jaapanis kulges Osaka lennujaama tualetis. Ma ei seisnud seal niisama - käes oli telefon ja ma googeldasin, kuidas kemmergut kasutada. «Mille pagana pärast on tualetid lennujaamas jaapanikeelsed?» oli minu esimene mõte. «Kuidas vett peale lasta?» tuli teisena pähe. Positiivse külje pealt - tualett oli väga puhas, kirjutab Jaapanisse praktikale läinud arstitudeng Laura Zirel.
Huvitavad küljed (kindlasti mitte negatiivsed) on need, et kõik oli jaapani keeles ja vetsupotil oli hirmuäratavalt palju funktsioone. Just siis, kui ma olin leidnud WikiHow veebilehe, kus piltidega seletati lahti, kuhu istuma ja astuma pean, saatis Tele2 sõnumi, et mu kuulimiit on ületatud ja ma olen nüüd omapead: «Helista meile, kui arve ära oled maksnud! Nii kaua ei saa sa interneti kasutada, sõnumeid saata ega ka... helistada! Sinu Tele2.» WiFi ka ei töötanud - oh, neid lumehelbekese probleeme!
Asusin tualetti ise avastama. Mis on halvim asi, mis saaks juhtuda? - mõtlesin. Esimene asi, mida tähele panin, oli see, et kui potile lähenesin, hakkas kõlaritest linnulaulu tulema. Nüüdseks oskan juba öelda, et erinevatel tualettidel Jaapanis on ka erinevad helid - näiteks käisin WC-s, kus siristasid rohutirtsud ja mõnes tulid nii valjuhäälsed merekohinad, et ei kuulnud enda mõtteidki. See kõik oli aga selleks, et kõrvalolevas kabiinis asjataja ei kuuleks minu tegemisi. Jaapanlased on selles mõttes väga häbelikud.
Teine funktsioon Jaapani vetsupotil on veidi kentsakas. Ma ei oska sellele normaalset nimetuski anda. Kutsun seda lihtsustatult tagumiku pesemisfunktsiooniks. Kui vajutasin teatud nupule poti kõrval, purskus potist fontäänina üles veejuga. Seda kasutataksegi tagumiku pesuks.
Vesi on lõhnastatud: taaskord vastavatele nuppudele vajutades saab valida, kas soovid veele naiselikku aroomi või maskuliinset hõngu. Ja viimaseks - tagumikupesuks tarviliku fontääni suurust ja tugevust sai samuti valida. Kena oleks, kui kõiki neid nuppe uurides istuksid ikka poti peal, sest muidu juhtub nii, nagu minul - lahkud tualetist märja, odekolonni järgi lõhnava ja veidi hirmununa.
Täpselt kaheksa tundi pärast seiklusi Osaka lennujaama tualetis saabusin ma sellesse linna Jaapanis, kuhu jõudma pidingi - Fukuoka linna. Fukuoka on 1,5 miljoni elanikuga linn Lõuna-Jaapanis ja on üks lähimaid linnu nii Lõuna-Koreale kui ka Hiinale. Ma ootasin kannatlikult oma kohvrit ja hingasin kergendatult, kui ta viimasena lindi peale popsatas. Kõik mu kingitused jaapanlastele - Mesikäpa kommid, tädi Tiina kootud villased sokid ja Vana Tallinna pudelid olid ju seal!
Esimese asjana tundsin, et minu paksud teksased ja Adidase dressipluus on liiast. Kell oli 22:03 ja väljas oli 33 kraadi sooja. Seisin nagu mühkam oma suure kohvriga keset Fukuoka lennujaama ja vaatasin, kuidas minuga koos lennukil olnud jaapanlased kõik oma sõbrad-sugulased-perekonna leidsid ning neid kallistama ruttasid.
Kõhus hakkas korraks keeramagi, et äkki minu Jaapani perekond polegi tulnud. «Ma ju harjutasin kodus kummardamist ja kõike!» suutsin mõelda ja siis ma nägin teda - minust kolm pead lühem mustade juuste ja rosinasilmadega Jaapani tüdruk lehvitas mulle.
/nginx/o/2018/10/26/11527475t1h17c7.jpg)
Teadsin kohe, kellega tegu - minu Jaapani õde Yuki. Lehvitasin vastu, liikusin ta poole, olin valmis kummardama ja mulle ootamatult haaras ta mu käest ning raputas seda üles-alla nii 30 sekundit või rohkemgi. Ma lihtsalt naeratasin laialt vastu - olin õnnelik, et ta tuli ja oli niivõrd südamlik, olin õnnelik, et olin kohal ja olin õnnelik, et magama mineku aeg polnud enam mägede taga.
Jaapanisse läksin ma oma arstiteaduse VI kursuse praktikat tegema. Kuu aega käisin Fukuoka ülikooli haigla erakorralise meditsiini ja intensiivravi osakonna tohtrite sabas.
Ise selle osakonna valisin, sest olen viimased 10 aastat Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivravi osakonnas tööl olnud. Kui olin 14-aastane võeti mind sinna osakonda abilisena tööle. Olin väga uhke oma ameti üle: mul oli oma käru, millega kogusin igal hommikul kokku mustad instrumendid ja viisin need puhastusse, igal õhtul tõin nad osakonda puhtana tagasi, muul ajal meisterdasin marlist tutikuid või suupaelu.
Kui läksin ülikooli arstiteadust õppima, sain ka ametikõrgendust: minust sai hooldaja. Mäletan selgesti oma esimest patsienti - südameoperatsioonilt tulnud Kristjan, kellele lugesin ette ajalehti, tõin isegi televiisori voodi juurde (ta sai sealt ainult vaadata dokumentaali merikilpkonnadest) ja rääkisin niisama juttu tema lastelastest ning talust, kus ta elas.
Hetkel töötan õena. Ükski päev tööl pole olnud igav. Ma olen näinud arste minemas pensionile ja residente saamas arstideks. Päris uskumatuna tundub ja vahepeal hirmutav ka, et varsti on minu kord.
Minu juhendaja doktor Kota Hoshino ütles Yukile, et ootab mind praktikale paari päeva pärast - et natuke harjuksin Jaapani eluga ja puhkaksin pikast lennureisist välja. See oli temast marudalt tore.
Kuna Yukil oli parasjagu eksamiks õppimine käsil, siis käisin meie maja juures üksinda ringi. Inimesed olid väga sõbralikud ja nii mõnigi pidas mind tänaval kinni, et juttu teha. Peamised küsimused olid järgmised: «Kust sa pärit oled?» ja imekombel sellele ei järgnenud küsimust, et mis pagan see Eesti küll on (inimesed teadsid väga hästi, kus Eesti on).
Pigem järgnes sellele hoopis selline küsimus: «Kas sa Barutot tead?» Jaapanlased hääldavad «Baruto» nime justkui «Parto». Kui minu käest esimest korda Baruto kohta küsiti, siis arvasin, et jaapanlased teavad natuke eesti keelt ja pärivad minu käest Eesti partide kohta.
Järgmine artikkel Laura seiklustest Jaapanis ilmub nädala pärast.