Pshu küla Abhaasias: päikesepaistelise oru serenaad

Siit algab tõus 2050 meetri kõrgusele kurule, mille taga asub Pshu küla. Tee on veel suhteliselt hea. Keset sellist imelist loodust on ainukesed elanikud abhaaslastest karjused, kes vajadusel pakuvad ka öömaja. Sõiduvahendiks on venelaste UAZ-ussike, mida kutsutakse «Buhankaks» ehk «pätsikeseks» tänu oma kujule, mis meenutab vormileiba. Haruldaselt vastupidav sõiduk Foto: Birgit Püve

Kuidas oleks elada iga aasta vähemalt kuus kuud maailmast täielikult äralõigatuna, nii et ainult suure häda korral saab lennuk või helikopter appi tulla? Ilmselt üsna tavaline olukord kuskil maailma äärealadel. Aga kui suur linn on linnulennult vaid 60–70 kilomeetri kaugusel? Abhaasia Pshu küla elanikud elavad pool aastat maailmast täielikult äralõigatuna, teine pool aastat ühendab neid «suure maaga» nelja- kuni viietunnine sõit mööda jõepõhja.

Kaukasuse aheliku jalamil Abhaasias asuv Pshu küla asub imelises päikesepaistelises orus, mille loodus on seniajani sisuliselt puutumatu. Algeline tee, mis rohkem meenutab mööda mägijõe põhja sõitmist, rajati külla alles 1970ndatel. Iga aasta pärast lume sulamist tuleb tee traktoritega uuesti sisse sõita. Tee on tegelikult väga tinglik nimetus, pigem on see mägede vahele üle arvukate mägijõgede koolmekohtade sisse sõidetud rada. Asfaltteeni Ritsa järve ääres on külast kõigest 45 kilomeetrit, kuid isegi džiibiga võtab see teekond aega neli tundi siis, kui kohalike sõnul on «normaalne tee», ja viis-kuus tundi, kui vihmad on tee ära lõhkunud. Seetõttu käivad kohalikud «suurel maal» aastas heal juhul kaks-kolm korda.