Neeme Raud: nädalavahetuseks Kopenhaagenisse!

22-korruseline Kuninglik hotell (Royal Hotel) oli Taani pealinna esimene pilvelõhkuja. Foto: Wikipedia

Taani oli üks esimesi lääneriike, kuhu kunagi veel Nõukogude kodanikuna reisida sain. Oli 1989/90 aasta vahetus ja perestroikaaegses vabanemistuules sõitsin sinna sealsete noorte ajakirjanike kutsel. Kopenhaageni põhiprogramm – kuningalossid, vanalinn, vabalinn Christiania – sai vaadatud, ning legendi sellest, kuidas nende punavalge ristilipp kukkus Tallinna taga sõdinud taanlastele 1219. aastal taevast, teadsid paljud noored Taanimaal juba siis, kui Eesti neile raudse eesriidega eraldatud üsna tundmatu maa oli.

Meelde jäi vaba, sõbralik ja mõnusa huumoriga õhkkond. Kirjutasin oma mällu, et taanlased ei ole surmtõsised. Ja et nende riigis on olemas kõik, mis ideaalsel maal olema peab: pikk ja võimas ajalugu, kroonitud pea – kuninganna –, keda armastatakse, muinasjutulised lossid, muinasjutuline vanalinn, oma muinasjutuvestja Andersen ja ta lood, muinasjutuline lõbustuspark Tivoli… Kuidagi, jah, see muinasjutuline domineeris seal tollase nõukogude noore jaoks.

Kopenhaagenisse pidin siis lendama veel läbi Moskva, aga Berliini müür oli poolteist kuud varem (novembris 1989) just langenud ning see andis lootust, et midagi muutub ka meie jaoks. Täielik vabadus oli muidugi veel liiga julge unistus. Aga vabaks me saime, sõit Kopenhaagenisse ja mujale muutus lihtsaks, aga uut Taani külastamist lükkasin aastaid edasi. Kuigi teadsin, et ei peaks.

Ent nüüd, augustis, võtsin lõpuks nädalavahetusel reisi ette ja see ületas kõik ootused. Lend Tallinnast Kopenhaagenisse kestab alla poolteise tunni ja seal ringiliikumine on tänu hästi toimivale transpordisüsteemile ülimugav. Lennujaamast Kopenhaageni peajaama, otse linna keskele jõudmiseks kulub vaid kümmekond minutit ja automaadist ise pileti ostmine, mida osa võõrkeelsete linnade puhul pelgan, on muudetud väga arusaadavaks ja lihtsaks. Nii et sõitmine nädalavahetuseks Taani end tuulutama ja kas või pelgalt toitu nautima pole sugugi ülikeerukas ega ülikallis.

Maailma gastronoomilisel kaardil on Kopenhaagen oluline sihtpunkt.

Restoran Noma, mida peeti aastaid maailma parimaks söögikohaks, on pärast vahepealset pausi taas lahti, orgaanilisema ja värskema toiduga kui enne. Sinna pääsemist tuleb muidugi pikalt ette planeerida, sest just selle restorani pärast tullakse Taani kogu maailmast. Enamasti annab interneti reserveerimissüsteem vastuse, et kõik lauad on kinni, kuid lähipäevadeks saab end ootelehele panna. Milline on väljavaade niiviisi laud saada, ma ei tea, sest isegi ei proovinud. Kuid Michelini tärnidega restorane on Kopenhaagenis 15 ja oivaliselt värskest kohalikust toormest toitu saab väga paljudes kohtades. Hommikuti muidugi taani saiakesed – danish! – ja lõunaks sealsed kuulsad lahtised võileivid smørrebrød’id.

Toit võiks olla tõesti üks põhjus, miks Kopenhaagenit külastada, kuid mina läksin sinna teisel eesmärgil – saama põhjalikku ülevaadet Taani kuulsast disainist ja ennekõike vaatama soomlase Alvar Aalto kõrval oma teise disaini-iidoli Arne Jacobseni elu peamist tööd, kohe Kopenhaageni rongijaama vastas asuvat SAS hotelli.