/nginx/o/2018/10/14/11497548t1h3047.jpg)
Ligi nädal tagasi asusid Amazonase metsadesse meelelist reisi kogema heli- ja videokunstnik, poeet, räppar ja pime ajakirjanik. Ivo Tšetõrkin jutustab, mida täpsemalt sinna otsima minnakse ning kuidas selline mitmekülgne kamp kokku sai.
Retk Amazonasesse: siis kui silmadest ei piisa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siin on lugu sellest, kuidas naksitrallid «poe ees» kokku said. Sest viiendal oktoobril algas retk Peruu Amazonase vihmametsa, mida on kuklasagaras hoitud aastast kilp ja mõõk - reisi nimeks on «Meelte sagedus Amazonases».
Henry «Genka» Kõrvitsaga kohtusin ma 2010. aastal, kui tulin just tagasi oma aastaselt rännakult Peruus. Henry tegi Raadio2-s saadet Reisipalavik ning ma käisin temal külas, rääkimas oma elust Amazonases. Henry ütles siis, et Amazonas on üks tema unistuste sihtkohti juba ammu ning lubas saate lõpus, et helistab mulle millalgi, kui minekuks aeg küps on.
Mõni aasta edasi ja teen juba ise raadios saadet Reispass. Kui ma seda tegema hakkasin, siis kohtusin stuudio köögis ühel päeval Jakob Rosinaga, kes teeb saadet Reede Hommik. Jakobiga on see lugu, et ta on sünnist saati pime.
Tegelikult olime me kohtunud ka kord varem – meil oli Tallinna Ülikoolis selline õppeaine nagu «meelte antropoloogia», kus töötasime koos mõtte kallal, et mis juhtub, kui võtta filmist välja visuaal.
Selle käigus käisime koos sõbra Piibe Kolkaga lindistamas audiosse Jakobi koduteed Vanalinna Hariduskolleegiumist koju Pääskülla. Et kuidas ta seda teed ikkagi läbib ja veel ihuüksinda. Kopp-kopp-kopp valge kepiga mööda Vene tänavat ja ühel hetkel – kõll! – vastu majanurgal asuvat vihmaveetoru. «Ahah, siit läheb tee vasakule». Iga tänavakivi oli tal peas, kuni bussaka (bussi numbrit peab keegi ette ütlema) ja koduni välja. Hämmastav.
No ja siis ma ütlesin seal köögis Jakobile, et näed sa (ta ise kasutab seda väljendit kogu aeg), ma siin proovin mõista, mismoodi me võiksime reisidel ka oma teisi meeli paremini kasutada. Et sul ehk on selles osas omi mõtteid, millest ka teistel võiks kasu olla. Kuidas oma meeli avardada siis, kui silmadest… noh, ütleme nii, ei piisa. Ja et ehk võiksime ühel päeval ka koos Amazonasesse reisida?
Veel paar aastat läks mööda. Piibe, kellega me Jakobi koduteed lindistasime, õppis sel ajal New Yorkis filmikunstnikuks. Me vahepeal ikka suhtlesime, et millal Peruus koos mingi filmi teeme, aga mõnda aega lasime siis nii-öelda mett verre voolata sel teemal.
Genka tegi samal ajal koos Põhjamaade Hirmuga grupi 12EEK Monkey ja neil ilmus album Xibalba Spa. Soojalt soovitan kuulata seda plaati, muu hulgas seisab seal:
«Vähem möla. Telepaatia. Machu Picchu empaatia
Thaipusami transis läbi põse torkan raadiosaatja»
/…/
«Kui oma sisekõrva nõrgun /…/
Mis džunglist teeb põrgu»
/…/
«Meel on Iquitos ja keha kus Toolse
Bonham lisab stiimuli sensoorse»
Ütleme nii, et tüübid on ju otsapidi oma mõtetes ammu seal!
Ning mingid ringid on täis saanud – nüüd me siis PÄRISELT LÄHEMEGI kolmeks nädalaks Amazonasesse! Lisaks minule, Piibele, Genkale, Põhjamaade Hirmule ja Jakobile on meil veel pundis Kaidi ja Liisa. Liisal on kaasas hunnik mikrofone, et salvestada üraski teekonda puukoore sees ning kalade laulmist jões (jah, Amazonases kalad laulavad), Kaidil näiteks on hoopis kaasas juuksurikäärid, sest et üks kohalik indiaanipoiss Hacker (jah!), kes seni Yanayaku külas juukseid oskas lõigata, ei ole juba mitu aastat ennast näole andnud.
Ühesõnaga - nagu ikka pöialpoisse, meidki seitse on.
Ja no kohe jube elevil oleme kõik! Sest kui reisida – juba ise kohale minna, kallist aega ja raha kulutada, tuleks kasutada seda ainsat vahendit, mis meile on selle maailma tunnetamiseks antud – meie keha – täies ulatuses. Lõhnad, helid, maitsed, tunded, aeg. Sest reisimine on meeleline tegevus ning sisse peavad olema lülitatud nad kõik, mitte ainult silmad ja fotoaparaat.
Ja mis juhtub, kui võimendada inimese sensooriumi, tõsta fookusesse teised meeled, eelkõige helid ning nendega kaasnevad sisemised kujutluspildid? Mis juhtub, kui keset vihmametsa koorivad end metafoorilis-kultuuriliselt alasti heli- ja videokunstnik, poeet, räppar, pime ajakirjanik?
Sellest retkest valmib lisaks visuaalile ka helirännak, ja kuna kõik osalejad on vähemal või rohkemal määral seotud helidega, ja no kuna see Raadio2 on ka siin natuke nagu ühisnimetaja, mis on ju ka SAGEDUS, siis saigi asja nimeks «Meelte sagedus».
Ja kui juhtub, et vahepeal metsas levi leiame, siis jagame teiega ka neid segusid.