:format(webp)/nginx/o/2018/09/28/11453970t1hdbf2.jpg)
Tsüklon kogub hoogu. Matkabussi külg muutub ebameeldivalt suureks purjepinnaks ja masin kõigub juba tagasihoidlikel kiirustel nagu turbulentsis maanduv lennuk. Pärast Freiburgi keeran kämperi kiirteelt igaks maha, ületan poolkogemata Reini jõe ja leian end Prantsusmaalt – Baden-Württembergi päikesepaiste asendub Grand Esti seenevihmaga.
Tartu-suurusesse Mulhouse’i jõudes kasutab tuure koguv tsüklon tänavail vedelevat prügi amatööretenduseks – paberid, kilekotid ja kogu muu lendlev ollus tiirleb kõikjal. Üks kilekott haagib ennast matkabussi peegli külge ja sõidab mõnda aega kaasa. Eks ta ole.
Öö saabub kusagil nimetu jõe kaldal, millest üle silla jääb viinamarjaväätidesse mattunud maja. Kõikjal kasvav sammal retušeerib elegantset lohakust. See ongi Prantsusmaa – typique et agréable.
/nginx/o/2018/09/28/11453969t1hb266.jpg)
Järgmisel päeval sõidutab GPS kämperit südamerahus mööda põlluvahesid, nagu mul oleks aastate kaupa aega Midi-Püreneedes kruiisida. Tõsi, tsüklonist pole enam jälgegi ja pastoraalne idüll on täielik. Aga kitsastel teedel kulub ebasportliku karavaniga omajagu palju aega.
Aega, mida enam ei ole – kümme päeva jõudeelu Berliinis maksab end järeltulevatel kilomeetritel täiega kätte. Patuga pooleks ei peatu ma Prantsusmaal kusagil. Mis tähendab, et ma ei joo ka üheski Prantsuse kohvikus kohvi. See on kõige halvemas mõttes totaalne transiit.
/nginx/o/2018/09/28/11453971t1h5bae.jpg)
Pärast piiritunnelit saabub Hispaania oma odava diislihinnaga. Ja teeinseneride loogikaga, mis katab püsiva komponendina tervet kuningriigi territooriumi. Ma tean Hispaania kurvide ja liikluse iseloomu peast, nii et pole vahet, kas keegi üldse kunagi enam suunda viitsib näidata – no importa nada más.
Hetkeemotsiooni ajel tirib GPS karavani üle mäestiku, valides selleks poolsaare kõike kehvema asfaldiga tee. Käiguvahetuste ja sidurduste koondsumma muutub neljakohaliseks. Kiirusvektor on püsimuutumises. Rakendusfüüsika realiseerub kilomeetriteks. Aga kusagil kauguses peaks olema antiiksevõitu kesklinnaga Madrid, mis tähendab loogiliselt võttes, et ühel hetkel saab lõbustuspark paratamatult otsa... ja asendub hiigellinnaga, mille liiklus on tõenäoliselt nii mõnelegi kaaskannatajale kopsaka psühhiaatriarve toonud.
Aga hoolimata asjaolust, et Madrid võib ajuti hullumajana tunduda, saab seal mõningase pealehakkamise ja fantaasia korral ka seitsmemeetrise kämperiga täitsa edukalt sõidetud.
Sest Madridi liiklus ei ole pelgalt OK – Madridi liiklus on fantastiline. Seda küll mitte süsteemsuse, vaid pigem näilise kaose tõttu. Sõiduridade märgistus on suvaline, mitmetimõistetav, katkendlik või lihtsalt eksitav. Ümberreastumised taanduvad deviisiks «otsi kohta, kus sa saad» ja tsiklid üritavad autodest mõlemalt poolt mööda sõita, tehes enda lõppkiirendusi sootuks teisel pool pidevat topeltjoont. Kui nad tagasi reastuma hakkavad, liigub vastassuuna automassiiv neile juba metallseinana vastu.
Signaali eriti ei anta. Kõik loodavad enda manöövrid mingil viisil lõpuni sooritada ja päeva võimalikult vähese plekimõlkimisega õhtusse saata. Ootamatult joonistub sellest välja sootuks eksistentsiaalsem point: oskus saada aru, et kõiki reegleid pole kunagi võimalik järgida – ei minul, sinul ega temal. Ja et igasugune toimiv lahendus pühitseb abinõu.
Madridi liiklus on reeglite tinglikkuse poolest omaette meetod – kaosedialektika alus ja improvisatsioonikontsentraat. Mingis mõttes nõuab Madridi liikluses terveks jäämine lisaks kammeransamblitunnetusele ka oskust end teiste järgi häälde panna.
Vabadus ajada oma asja ja sõita enda sõitu on Eesti ühiskonnast totaalselt puudu. Ent Madridis on see olemas. Vähemalt sümboolses mahus.
Madrid asub kõrgel, üle 600 meetri merepinnast. Ööd on seal jahedad, ent pärastlõunane leitsak muudab tänavad kivigrilliks ja duši all käimine asub selle linna kolme miljoni elaniku seas ilmselt meelisharrastuste tipus.
Selles kontekstis tahavad ka kämperi olmemured lahendamist. Salongis istme all olev 200-liitrine veemahuti pole veel kaugeltki tühi, aga täitmisvõimalust on mõistlik varakult otsida. Cepsa tankla mulle vett ei anna. Ka mitte 20 liitrit. Vahet pole, sest kümnekonna kilomeetri kaugusel asuv Repsol on veevooliku suurelt välja pannud – võtke, palju tahate.
Ma võtangi. Ja olen ühel hetkel Toledos, kolme usu pühamus, mis on nagu nanomõõtmetes Jeruusalemm, sest seal saavad kokku kolm religiooni – võta end kokku ja leia sümbolid üles. Vanalinna tänavarägastik nõuab kas ülimat orienteerumisoskust, veel paremat kõhutunnet või lihtsalt õnne.
/nginx/o/2018/09/28/11453972t1h2851.jpg)
Kusagil keset seda labürinti on püha Idelfonso jesuiitlik kirik. Sissepääs maksab 2,80 ja ukse peal on silt, et ratastooliga sisse ei saa. Õigluse huvides võiks selle kiriku küll kohe sealsamas kohtusse kaevata, aga ma lähen lihtsalt minema. Ja koperdan järgmise äriprojekti otsa: see on Toledo katedraal. Sissepääs: kümnekas.
Uksel on silt, et pildistada ei tohi. Keelust üleastujaid on küll lademes, aga turvameest see eriti ei huvita. Võib-olla seepärast, et püha Maarja katedraali ei saagi tavatehnikaga normaalselt kaadrisse. Sest ehitis on suur ja struktuurne nagu linn. Detailirohkus ületab juba pealiskaudsel pilgul miljardi piiri. Kusagil koorisektori keskkõrguses troonib omaaegse DJ-puldina orel. Pole ime, et selle kõige valmissaamisega üle 250 aasta läks.
Teel Toledost Córdobasse saabub öö. Kämper jääb ankrusse kusagil Puertollano kõrvaltänavas. Tavapärase liigutusena korjan ümbrusest alumiiniumpurke ja plasti, et see kraam saja meetri kaugusele pakendikonteinerisse viia. Sest ükskõik kui erinevad maailma rahvused ka poleks, ühendab neid kõiki soov kogu planeet täielikult tuksi keerata.
Keskaegne islamikeskus Córdoba on Toledost hoopis fotogeenilisem. Araabia sümboolikat pole vaja eraldi otsima hakata, sest seda on kõikjal, ja mitte vähe. Otsekui väljarehkendatult satun sellesse linna ülemaailmsel turismipäeval, mis tähendab, et kristlike monarhide kindlus on rahvast täis – alcázar de los reyes cristianos, nagu teda seal kutsutakse. Asjaolu, et sõna alcázar, «kindlus», on peaaegu sama tähenduse ja hääldusega, mis araabia القصر, lisab kogu alles jäänud pärandile mõnevõrra lingvistilist liigendust.
/nginx/o/2018/09/28/11453973t1h47a6.jpg)
Ja otsekui selle araabia paraadi vastukaaluks pargib matkabuss täiesti juhuslikult Iisraeli tänavas. Oodates laupäeval algavat merereisi Kanaaridele Las Palmasesse.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/31/11343460t1h3abe.jpg)