/nginx/o/2019/10/25/12686391t1h972c.png)
/nginx/o/2018/09/24/11442256t1h4c7b.jpg)
Meile tundub, et Bali inimesed elavad vaeselt ning tunneme neile kaasa, kuid tegelikult on enamik neist väga õnnelikud. Hea näide on see, et tavalisele Bali inimesele on puhkus või puhkusereis täiesti tundmatu sõna.
Bali inimene ei tea, mida tähendab sõna «puhkus»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi küsiti ühe tähtsa indiaanipealiku käest: «Te olete jälginud 90 aastat valge mehe tehnoloogilist revolutsiooni ja näinud tema sõdasid. Te olete näinud tema tehtud kahju ja tema progressi. Arvestades kõiki neid asju – mis te arvate, mida on valge mees teinud valesti?»
:format(webp)/nginx/o/2018/09/24/11442252t1h00e8.jpg)
Vana naeratas ja vastas: «Kui valged mehed leidsid meie maa, siis juhtisid seda indiaanlased – ei olnud makse, ei olnud võlgasid, oli piisavalt süüa ja puhast vett. Naised tegid kogu töö ja ravitseja oli tasuta. Meie mehed veetsid oma päevad jahtides ja kala püüdes ning ööd seksides.» Siis pealik naeratas ja jätkas: «Ainult valge mees on nii loll, et usub, et sellist süsteemi saab veel paremaks muuta.»
Meile tundub, et Bali inimesed elavad vaeselt ning tunneme neile kaasa, kuid tegelikult on enamik neist väga õnnelikud. Hea näide on see, et tavalisele Bali inimesele on puhkus või puhkusereis täiesti tundmatu sõna.
Ma uurisin ka ravitseja Dewa käest, miks ta kunagi kuskil reisimas või puhkamas ei käi. Vastus oli lihtne: «Millest ma puhkan? Mu elu on niigi hea, rahulik ja ma naudin igat päeva. Bali inimestel pole vaja käia reisidel ja puhkamas, sest me oleme nagunii kogu aeg puhanud. Me ei vaja kalleid reise, kus palju raha raisata, et end hästi tunda. Me tunneme end ka kodus hästi. Kuna me ei ole end sidunud stressi ja ületöötamisega, siis ei ole meil vaja ka puhata.»
Ju ma siis ei ole veel päris balilane, sest tunnen, et vajan siiski puhkust. Lepime Mariga kokku, et võtan endale pereelust kaks vaba päeva, et sõita Lõuna-Balil asuvasse Seminyakki ja külastada seal elavat sõpra.
Otsustan sinna minna ühistranspordi, mitte rolleriga, ja kahetsen oma otsust niipea, kui olen bussis istet võtnud. Napilt 15-minutilise sõidu järel heliseb bussijuhi telefon. Tuleb välja, et üks reisija jõudis äsja Ubudi bussipeatusesse ja tahab ka bussi peale saada. Bussijuht tõmbab jalamaid pidurit ja jääme klienti ootama.
Bali teed ei ole mõeldud selleks, et nende ääres suured bussid seisaksid, ja nii põhjustab meie buss kilomeetripikkuse ummiku. Bussijuhti see absoluutselt ei sega. Veerandtunnise ootamise järel saabub suure õlgkübaraga Saksa vanamees, kes istub täpselt minu taha ja suitsetab närviliselt kogu ülejäänud tee.
Sõidame veel kümme kilomeetrit edasi, kui bussijuht järsku pidurdab ja midagi läbi akna üle tee maja poole hüüab. Selle peale jookseb majast välja mees koos pardiga ja astub bussi. Naeratab kõigile ja istub koos prääksuva linnuga minust paar rida ettepoole.
Mööduvad järjekordsed seitse-kaheksa kilomeetrit ning buss pidurdab taas. Aknast paistab üleni õline töömees koos paarimeetrise antenniga. Bussijuht astub rahulikult bussist välja ja hakkab koos õlise mehega antenni bussi külge paigaldama. See võtab aega ligi veerand tundi.
Nüüd otsib bussijuht välja oma raadiosaatja ja röögib sellesse kogu ülejäänud tee kuni Seminyakini. Vahepeal käib bussijuht taksojuhilt teed küsimas. Ning kõige lõpuks aetakse meid enne lõpp-peatust bussist välja. «Palun minge jalgsi lõpuni, ees on teetööd,» kehitab bussijuht õlgu.
See oli katkend Jesper Parve raamatust «Minu Bali».