:format(webp)/nginx/o/2018/08/31/11343460t1h3abe.jpg)
/nginx/o/2018/09/21/11436742t1h856b.jpg)
Suvi Saksamaal kestab hoolimata septembri keskpaigast. Hüvastijätud kipuvad venima, aga pärast pikaks veninud hommikukohvi jääb Berliin lõpuks ikkagi seljataha. Ootama. Mitte küll mind, vaid järgmist sekundit. Toimub ju Berliinis iga sekund midagi.
Eestist karavaniga Kanaaridele: suurte sõnadega Hispaania pole minule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On reisi kolmas nädal. Kämper keerab kiirteele. Sest plaan ainult mööda kohaliku tähtsusega maanteid sõita ei toimi. Aga plaanid ongi ju muutmiseks. Konkreetsel juhul siis seetõttu, et aeg tiksub ja Hispaania ootab. Erinevalt Berliinist ei oota mina aga Hispaaniat, sest ma ei kuulu sinna – suurte sõnade ja täitmata lubaduste maale.
Kämper sõidab mööda E51-nimelist kiirteed, mis neelab tuhat autot sekundis. Tee muutub voorelisemaks. Ainult et need voored on Lõuna-Eesti omadest hoopis teises mõõdus. Kurss on Leipzigile. Ja kui veab, leiab Leipzigi tagant ka ilma GPS-ita üles Cospudeni järve, kuhu ööseks ankrusse jääda.
«Järveni autoga ei saa, sinna on umbes kaks bussipeatusevahet,» selgitab kamp rulluisutajaid ühes parklas ega täpsusta, mis pikkusühik see selline olla võiks. Millest me üldse räägime? Mõistlikust kämpimislahendusest sedapuhku ilmselt mitte. Parem on edasi kulgeda ja järgmist veekogu otsida – näiteks Zwenkau järve.
Ka see järv on olemas. Ja kui keelumärgi alt tuimalt läbi sõita, jõuab rannast mõnekümne meetri kaugusele jäävale astangule. Isetehtud parkla on tühi, võõrustades ainult matkabussi ja päikeseloojangut. Kui kitši saaks hinnata punktides, saaks seekordne loojang maksimumi.
/nginx/o/2018/09/21/11436738t1h70ad.jpg)
Hetk hiljem siseneb parklasse torumeeste kaubikust ümber ehitatud matkabuss, pardal üksainus inimene – Leipzigist pärit kutt. Kolm aastat mööda maakera kuklapoolt, Indoneesiat, Filipiine, Singapuri, Malaisiat ja jumal teab kus veel kolanud surfar. Hariduselt energeetika- ja keskkonnatehnoloogia insener. Hüüdnimega Flo, mille tagant kumab ilmselgelt läbi Florian. Lingvistilise kõrgpilotaažina on Floriani tüdruksõber muidugi florist. Ja ka parasjagu töötu nagu Florian, sest päev tagasi kiilus tal lillepoes askeldamise peale lõplikult kinni.
Florian grillib. Kana. Pakendid maanduvad ühte kotti, muu sodi teise. Ja tühjaks joodud Radebergeri purgid kolmandasse. Süsteem toimib. Läbi Saksimaa septembriöö paistab kuu. Ja läbi tiheneva une ka. Taustal gruuvib vaikselt DJ Armando Letico mix.
«Kuni nädala lõpuni on ilm okei, aga siis tuleb edelast tsüklon peale,» ütleb Flo.
Nii et suvi ei pruugi igavesti kesta. Siis saab hommik ja saab järgmine päev. Enne seda, kui ma Tieflandsbuchti järvistu uute maastike vastu vahetan, lasen ma käte- ja nõudepesuvee 50 liitrit parkimisplatsi tihedasse kruusa – hall vesi, nagu seda kämperites nimetatakse. Kusagil oleks vaja ka WC-kassetti tühjendada, aga ligiduses ei tundu ühtki sobivat kohta olevat. Kuna kassetis pole kemikaale, võib selle sisu kallata ükskõik kuhu – tõsi, mitte legaalselt, sest kes see ikka usub, et konteineris kemikaale pole.
Selgituseks seda, et kuuldused, nagu võiksid kämperid enda WC-sisu suvaliselt sõidu ajal keset teed tühjendada, ei vasta tõele. Küll aga võib kraanikausi äravoolu lahti «unustada» ja siis jookseb suhteliselt süütu vedelik sealt tõepoolest ise välja. Kuuse alla hange.
Franken oma mägedega pakub vaatamisväärset isegi kiirteel. Õhtune sihtpunkt on laias laastus Würzburg, kus vedeleb barokkarhitektuuri nagu peenraha. Üks sellistest pärlitest on kumera luksusfassaadiga Neumünsteri kirik. Luksusvalge interjööriga. Ja õhtuse missa ootel.
Aga Würzburgis on muudki teha, kui missat kuulata. Linna ideoloogiline keskpunkt pole ei raekoja plats, diskoteek ega ka park, vaid Maini sild, mida ehib terve hord pühakute kujusid, sekka ka sellised korüfeed nagu Karl Suur ja tema isa.
Ja kus on, sinna tuleb juurde – juba pärastlõunast alates koguneb sellele sillale inimesi. Noh, seltskonna mõttes või nii. Veini joomise mõttes ja tšillimise mõttes muidugi ka. Miimika- ja emotsiooniparaad sel sillal on totaalne. Ehitise 185meetrine arhitektuurihümn jõudeelule on piisav põhjus, et Würzburgi kolimist kaaluda. Sillal on väljaulatuvad taskud, kuhu saab koguneda, et juttu rääkida ja... veelkord juttu rääkida.
/nginx/o/2018/09/21/11436741t1h4c07.jpg)
Kui karavan päev hiljem Heidelbergis ankrusse jääb, ootab seal põhimõtteliselt samasugune sild. Mitte küll disaini, vaid pigem idee poolest. Ka sellel Karl Theodori sillal on taskuplatvormid olemas. Kes teeb romantikat, kes fotosid. Ning jõgi, mis läbi Würzburgi voolab, on ka Heidelbergis sama: Main.
/nginx/o/2018/09/21/11436739t1h1e76.jpg)
Kes juhtumisi lugenud Joachim Wohlgemuthi debüütromaani «Egon ja kaheksas maailmaime», teab, et selle Ida-Saksa sotsrealistliku noorsooromaani tegevustik hargneb lahti linnakeses nimega Borkenheide. Tegelikkuses mingit Borkenheidet muidugi ei eksisteeri. Ja Heidelbergiga tundub seis sama olevat – seda pole olemas. Aga põhjus asub hoopis sootuks mujal: muljete kokteil on mikseris täiega vahtu läinud ja aju vastuvõtuvõime jookseb kinni. Kõik. Nägemist. Tschüss, aus, vorbei!
Õnneks ei jää vanast Karl Theodori sillast eriti kaugele jõeäärne lebola – madalaks pügatud muruga kaldavälu, millel aju puhata. Ja silmi. See viis hektarit hoolitsetud linnamaastikku kannab nime Neckarwiese, millel mõned bikiinides tüdrukud päikest võtavad. Rannavolleplats on ülerahvastatud. Tasapisi venivad varjud pikemaks ja pärastlõunast saab õhtu. Ning selles õhtus grillib Süüria perekond kana. Grillib ja pakub mulle ka. Tasuta. Suits joonistub madalas vastuvalguses tuhandekordseks ja hämarduva idülli taustal kõlab nende Suur-Süüria magus dialekt nagu karamell.
/nginx/o/2018/09/21/11436743t1hec26.jpg)
Jätame hüvasti, sest aeg läheb. Lisaks Baierimaale ja Baden-Württembergile ootab lähipäevil ees viinamarjaväätidesse kasvanud ja sammaldunud sügisene Prantsusmaa – koht, mille hashtag on paratamatult #lingvistilinevaakum. Või lingvistiline soo, kui püüda Mikitat parafraseerida.
Lõuna pool muutub autojuhtide jalg teravamaks ja Eesti stiilis möödasõite poolpimedates kurvides jagub nõrkemiseni. Porschede gaasidrosselite avanemine kõlab kõuekärgatusena. Seda ka kiirteedel, mida kaunistavad mobla näppimise tõttu ennast surnuks sõitnud noorte inimeste pildid. «Finger vom Handy!», hoiatab silt viadukti küljes.
Tsüklon läheneb. Koos Prantsusmaaga. Freiburg ja Basel jäävad viimasteks punktideks koduses saksa keeleruumis. Prantsusmaa kutsub. Ja kui kutsutakse, pole sedapuhku sobilik keelduda.