:format(webp)/nginx/o/2018/09/19/11429361t1h3d11.jpg)
Käisime Türkmenistanis reisiseltskonnaga, kellega oleme eelnevalt külastanud ka ülejäänud Kesk-Aasia riike. See on põnev piirkond, sest rahvad ja kultuurid on siin erinevad ning nendes valitsevad autoritaarsed režiimid on oma riigivalitsemist korraldanud igaüks isemoodi, kirjutab reisihuviline Aimar Altosaar.
Teiste Kesk-Aasia riikidega võrreldes ilmneb esimene suurem erinevus juba riiki sisenemise võimalustes, sest kui mujale on võimalik täiesti tavalisel teel viisa saada, valida sobiv majutuskoht ja liikumismarsruut, siis Türkmenistanis on lood keerulisemad.
Juba viisa saamine on kunsttükk, mis võib pehmema iseloomuga reisihuvilised panna reisiplaane muutma. Meie reisiseltskonna juht Tiit Ploom oli aga järjekindel ning Türkmenistani riikliku reisiagentuuri kaudu, mille lähim esindus asub Moskvas, ajas ta välja nii viisad kui sellega koos ka agentuuri pakutud reisikava. Saime aru, et ega valikut palju ei ole – kas võtame vastu meile saadetud kava või me ei lähe üldse.
Sarnasused Põhja-Koreaga
Tänapäeva Türkmenistan on muule maailmale suletud maa, kuhu aga paradoksaalsel kombel rajatud terved linnaosad, luksuslikud ühiskondlikud hooned ja taristulised rajatised oleksid ehitatud justkui kõigile näitamiseks.
/nginx/o/2018/09/19/11429362t1ha18d.jpg)
Selline kahemõttelisus meenutab Põhja-Koread, mille pealinn on täis modernseid hooneid, mida saavad nautida vaid vähesed kohalikud elanikud ning valitud välismaalased. Türkmenistanis kohatud üksikute lääne turistidega suheldes olime sama meelt, et kõrberiik on Põhja-Korea light-versioon.
Selline tunne algab juba lennuväljal, kuhu meid tõi Valgevene lennukompanii Belair. Lendava kotka kujuline hiigelsuur lennuväli on sisustatud supermoodsalt, pikas inimtühjas galeriis viis meid edasi liikuv tee, mille kõrval seisid mõnekümnemeetrise vahemaaga mitmesugustes mundrites ametimehed, seal hulgas piirivalvurid.
Galerii lõpus ootasid viisaletid koos kassaga, seejärel passikontroll , kus võeti jäljed kõigilt sõrmedelt ja salvestati silma vikerkesta kuvand. Lubatud buss saabus tühja lennujaamaparklasse pooletunnise hilinemisega. Bussist astus välja giid-reisijuht Leena, kes saatis meid kõik need kaheksa päeva.
Leena avatud olek võimaldas meil sellest maast teada saada palju rohkem, kui ehk ametlik programm või kontrollitud giiditekst lubaks.
Türkmenistani vaatamisväärsused
Elasime 1994. aastal ehitatud kümnekorruselises hotellis nimega Ak Altyn, kus elamistingimustel polnud viga. Pühapäeva lõunal alustasime Leena juhtimisel tutvumist omapärase pealinnaga. Aşgabat sai rängalt kannatada 1948. aasta maavärinas, mistõttu tuli ehitada praktiliselt uus linn. Ka väljaspool pealinna said paljud ajaloolised hooned, peamiselt mošeed, kõvasti kannatada. Säilinud mošeede varemed on üks peamisi sihtpunkte nii kohalikele kui ka rahvusvahelistele ränduritele.
/nginx/o/2018/09/19/11429367t1hf964.jpg)
Esimesena viis Leena meid Seyit Jemaleddini mošee juurde, mis on Türkmenistani üks vanemaid ja põnevamaid arhitektuuriansambleid. Imposantsete varemete juurde on rajatud ašgabatlaste hulgas populaarne väljasõidukoht: piknikuplatsid ja suur väliköök arvukate kateldega, kus pakutakse kohaletulnutele maitsvat pilaffi.
Perekonnad võivad koguneda ka katusealusesse vaibaga kaetud saali, mis on neile ühtlasi ka palvetamisekoht. XV sajandi müüride peal on siiani kirgassinistena püsivad glasuuritud plaate, mille saavutamise tehnoloogiad selgitas meile ka Leena.
Pühakoja varemete vahelt läks rada künkale, kus asus sissepääs sügavasse keldrisse, mis on tänapäeval kohalikele maagilise tähendusega paigaks. Sinna on jäetud ohverdamise eesmärgil varandust – sularaha, ehteid ja autovõtmeid. Samal päeval jõudsime käia imetlemas ka puuvillapõlde, mis algavad kohe pealinna külje alt. Puuvill on Türkmenistanile endiselt tähtis, kuid enam mitte kõige tähtsam majandusharu, nagu kunagi enne gaasimaardlate avastamist.
Unenäoline kummituslinn
Teisel päeval sõitsime Aşgabati väga kummalistesse uutesse linnaosadesse. Vaatepilt meenutas üht Tallinnfilmi esimest multifilmi «Peetrikese unenägu», kus peategelasest väike poiss avastas ärgates, et on jäänud suurde linna üksi.
Laiade prospektide ääri palistasid 12–14-kordsete valge marmoriga kaetud majade read, tekitades assotsiatsioone Moskva Kalinini prospekti «avatud raamatute» kujuliste kõrghoonetega, mille pildid olid alates 1970-ndate algusest kõigis kooliõpikutes kohustuslikuks materjaliks.
Võimalik, et neid maju oli Aşgabatis üle paarisaja, ilmselt linnapildi elavdamiseks paiknesid need vaheldumisi suurte elumajadega, kus sõidutee poole ehitatud suured risttahukate kujulised kauplused. Ka need olid ühesugused, seinad kaetud Türgi valge marmoriga, fassaadi keskosa tumedast klaasist, mis tegi kõik need kauplusehooned mõnevõrra sarnaseks Tallinna Kunstihoonega.
Ilmselt nautis Aşgabatis seda kunsti aga vaid riigipea isiklikult, sest kauplusteks nimetatud hooned olid sageli suletud ustega dekoratsioonid, vaid mõnest sai osta maiustusi või pagaritooteid.
Pimedas olid hõreda liiklusega tänavad heldelt valgustatud ning siis põlesid nende fantoomkaupluste fassaadidel kujuteldavat kaupa kujutavad neoonillustratsioonid – aedviljakaupluste seintel hiigelsuured kaalikad ja kapsad, lastekaupluste seintel mängukarud ja nukud ja pagaritoodete kaupluste seintel leiva- ja saiapätsid.
Prospektil bussiga sõites võisime näha kümneid kauplusi, kus fassaadidel särasid ikka needsamad juurikad, siis mänguasjad, saiapätsid, kompvekid, singid, juustud, rõivad ja siis jälle juurikad, mänguasjad lõputus korduses. Päeval ringi kõndides veendusime, et mõnes kaupluselaadses hoones siiski midagi toimus.
Inimesi nägime selles kummituslikus uuslinnas nii päeval kui ka õhtul vaid üksikuid. Giidilt küsisime: «Kus on inimesed?» Leena vaatas meie poole tõsise näoga ja ütles «Nad on tööl» ning meile tundus, et tema silm pilkus veidike!
Darvaza kraater ehk põrguvärav
Meie kõige pikem, kahepäevane väljasõit viis meid Darvaza kraatri juurde, mis asub keset Karakumi kõrbe. Presidentlik ehituskirg ei piirdu vaid korruselamute müriaadide püstitamisega, ka suurtele poolkõrbaladele olid rajatud terved kvartalid ühe- ja kahepereelamuid, mis näevad head ja õdusad välja, kuid tunduvad olevat sama tühjad, nagu linnatäis uusi ja tühje kortermajugi.
Maanteed olid pealinna vahetus läheduses laiad ja hea kattega, ei puudunud ka liiklusmärgid, kuigi neid oli vähe. Mida kaugemale aga meie džiibid Aşgabatist põhja poole jõudsid, seda kehvemaks läksid teeolud.
Autojuht pidi suurte aukude ja pragude vahel pidevalt manööverdama. Enne õhtut keerasime teelt ära kõrgete liivadüünide vahele, kus pärast poolt tundi eriti head raputamist jõudsime ühe Türkmenistani peamise vaatamisväärsuse, Darvaza kraatri juurde.
/nginx/o/2018/09/19/11429365t1hacc7.jpg)
See auk kõrbes on kahtlemata üks omapärasemaid vaatamisväärsusi, kuhu olen elu jooksul sattunud. 1971. aastal, kui nõukogude geoloogid olid avastanud Türkmenistani all maailma ühed suurimad maagaasivarud, püüdsid nad vältida metaani levikut puuraugust.
Nad panid metaanile tule otsa, lootes, et mõne nädalaga on puurauk kasutatav. Selle asemel on 46 aasta jooksul moodustunud 70-meetrise läbimõõduga ja 30 meetri sügavune kraater, kus põlevad gaasid jätavad tõeliselt apokalüptilise mulje.
Kohalikud nimetavad auku ootuspäraselt «põrguväravaks». Mõnesaja meetri kaugusele lõõmavast august on turismiamet märkinud telkimisplatsid, mille kõrvale künkale on lihtsate vahenditega rajatud vabaõhurestoran.
Hommikuvalguses nägi üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsus välja lihtsalt kui üks suur auk, maagia oli kadunud. Kraatrite juures kohtasime ühte väga omapärast sõiduvahendit – veoauto šassiile ehitatud bussi, mille omanik, üks elurõõmus Hollandi onkel oli sellega Indohiinast liikuma hakanud, sõitnud läbi Mongoolia ning jõudnud oma paarikümnelise vanasid hipisid meenutava rahvusvahelise seltskonnaga riiki, kuhu väga vähestel on õnnestunud sisse sõita.
Täisversioonis on artikkel saadaval Go Reisiajakirjas.
/nginx/o/2019/10/25/12686391t1h972c.png)