:format(webp)/nginx/o/2018/09/18/11426563t1h7ba6.jpg)
Vaikselt pidin hakkama ka mõtlema, kuhu siis täpsemalt peale Kuubat minna. Olin natuke Cancuni, Mehhiko ja Bogota, Kolumbia vahel. Vaja oli ka tagasi Santa Clarasse jõuda, kus Carlos mu rattakastil silma peal hoiab (loodetavasti), kirjutab jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii
Hommikul oli jälle käes aeg oma Havanna perekonnaga hüvasti jätta ja Matanzase poole vurama hakata. Olen seda teed korra juba sõitnud ja üldiselt proovin sama teekonna sõitmist vältida. Seekord oli aga mõistlikum tuldud teed tagasi minna.
Minu õnneks oli tegu väga maalilise piirkonnaga ja teekond kulges enamjaolt ranniku äärest. Varajasel lõunatunnil jõudsin El Frailesse, kohta, kus ma kunagi ööbisin ja rõdule lõksu jäin. Paar kilomeetrit enne lõunapausi sain veel värskendava saju osaliseks ja kuna sadu ei tundunud kuidagi lõpumärke ilmutavat, otsustasin selle lõppu El Frailes oodata.
/nginx/o/2018/09/18/11426571t1h63ca.jpg)
Paus venis kuskil tunnikese pikkuseks, aga ega kiiret väga polnud, olin juba poolel teel Matanzasesse. Lõpuks otsustasin siiski liiga vara startida ja mõned kilomeetrid eemal varjusin koos politsei ekipaažiga silla alla vihma lõppu ootama. Eks mul on isegi hästi läinud, Kuubal on siiski orkaani hooaeg, millest ma siiamaani puhta nahaga pääsenud olen. Varsti jälle päike paistis ja teekond Matanzasesse mõõdus ilma viperusteta.
Külalistemajja sisse registeerides ulatati mulle klaas värsket mahla ja kuuba sigar. Vihje vist, et peaksin ka ikka ära proovima. Kahjuks möödus terve õhtu sajus ja väga kaugele ei viitsind uudistama minna. Käisin korra poest läbi, ostsin paki «hädaabi küpsiseid» ja purgi sardiine tomatikastmes. Kui muud ei leia, siis sardiine ja küpsiseid ikka leiab. Koju jõudes vahtisin veidi sigariga tõtt, aga otsustasin siiski mustemateks päevadeks jätta. Mis seal ikka, magama ära, et siis varakult tõusta ja Playa Larga poole startida.
Playa Larga asub «Sigade Lahes,» kohas kus USA väed kunagi Kuubat ründasid ja kaotasid. Nüüd on see turistide seas populaarne väike külake. Poolel teel Playa Largasse, avastasin end äkitselt Austraaliast. Kena koht, natuke küll teistsugune kui ma Austraaliat mäletan, aga eks vanadusega mälu kaob.
/nginx/o/2018/09/18/11426570t1heaf9.jpg)
Kiiresti Austraalia küla ka läbi sai ja sisenesin Cienaga de Zapata rahvusparki. Tundus, et politsei kontrollis kõiki sissetulevaid autosid, aga nagu ikka, rattur ei huvitanud kedagi. Mulle see sobib, lehvitasin ja sõitsin edasi. Varsti olingi Playa Largas ja proovisin oma uut kodu üles leida.
Teepeal proovisid kaks «härrat» veel minuga juttu teha ja kinni pidada. Nähes, et ma ei peatu, hüüdsid nad viimases hädas: «Stop, can't go» (peatu, ei saa edasi minna-toim). Kuna ma teadsin juba ette, et nad tahavad mulle majutust pakkuda, siis sõitsin nende vahelt läbi ja tuli välja, et oli siiski «can go» (saab edasi minna-toim).
Leidsin oma uue kodu üles, mis meenutas seekord küll rohkem hostelit kui kodumajutust, pakkisin asjad lahti ja läksin küla peale tiirutama. Leidsin kamba noori rändureid, kes õlle ja kangema kraami najal juttu vestsid. Paar inimest Hollandist, üks Tsehhist ja kaks Ungarist. Veetsin õhtu nendega, vahetasime Kuuba muljeid ja lõpuks oligi kell nii palju, et oli aeg laiali ära minna. Enne käisin veel rannast läbi ja siis läksin koju magama ära.
Hommikul startisin Cienfuegose linna poole, kus Pedro ja Mirjam mind ootasid. Kena päev oli sõitmiseks,taevas oli pilves, aga kordagi ei sadanud (korra ainult natuke tibutas). Pedro rääkis hästi inglise keelt ja oli mu reisist väga vaimustuses.
Õhtul käisin korra ühe inglise neiuga, kes samuti nende juures ööbis, linna peal ringi vaatamas ja õhtust söömas. Hommikul andis Mirjam teada, et tahavad mu reisile väikse omapoolse panuse anda ja et hommikusöök on nende kulul. Suured tänud neile.
Päeva sihiks oli Trinidad, kuhu oli kõigest 70 kilomeetrit. Üle pika aja üks lühemaid ja iroonilisel kombel ka raskemaid päevi. Lauspäike ja vastutuul tegid oma töö ja kui lõpuks Trinidadi jõudsin, olin läbi nagu läti raha. Trinidad, oma vanalinna ja munakivi teedega, oli aga väga kena koht kus peatuda.
:format(webp)/nginx/o/2018/09/18/11426566t1hec81.jpg)
Vaikselt pidin hakkama ka mõtlema, kuhu siis täpsemalt peale Kuubat minna. Olin natuke Cancuni, Mehhiko ja Bogota, Kolumbia vahel. Lõpuks jäi siiski Cancun peale ja proovisin hakata transporti ja öömaja korraldama. Vaja tagasi Santa Clarasse jõuda, kus Carlos mu rattakastil silma peal hoiab (loodetavasti).
Broneerisin öömaja ära ja kirjutasin Carlosele, et ta mulle Havannasse transpordi korraldaks. Vahemaa, mis on kuskil 300 kilomeetrit, pidavat marsa laadse asjandusega maksma kuskil 25 dollarit, mis pole kõige hullem. Igatahes lasin Carlosel tegutseda ja ise sõitsin Sancti Spirituse poole, viimasesse öömajja enne Santa Clarat.
Ma arvan, et see väike linnake oli mu lemmik koht Kuubal. Täpselt ei teagi miks, aga tundus selline kena kohake. Kahjuks sain seal veeta ainult ühe õhtupooliku, kuna majutus ja lennupiletid olid juba paigas ja edasi lükata enam võimalik polnud. Mu kodu Sancti Spirituses asus jälle viimasel korrusel. Super kena vaade linnale, aga tüütu ratast ja kõike kraami üheks õhtuks üles vedada. Siiski jäin väga rahule, minu päralt oli suur rõdu, läheduses asus palju söögikohti ja võõrustaja oli ka täitsa tore.
/nginx/o/2018/09/18/11426564t1h5e88.jpg)
Hommikul asusin Santa Clara poole teele. Kuna sõitsin jälle idast läände, oli tuul tagant ja juba natuke peale keskpäeva koputasin Carlose uksele. Ta polnud siiamaani mulle midagi vastanud ja ma ei teadnud, kas ta üldse transpordi ära korraldada saanud oli. Õnneks oli siiski kõik jõus ja rattakast ootas mind ilusti toas.
Õhtupoole hakkasin vaikselt ratast lammutama, kui Carlos kõne sai, et mu transpordil Havannasse oli tehnilisi probleeme. Õnneks õnnestus tal siiski leida asendusjuht, kes tahtis küll kümme dollarit rohkem, ehk siis 35 dollarit. Samas ega mul midagi üle ei jäänud. Kell oli kuskil 23 õhtul ja lend järgmiseks päevaks broneeritud.
Hommikul lootsime Carlosega mõlemad, et asendustakso ka ilusti kohale jõuab. Hea uudis oli see, et kell üheksa oli takso ilusti platsis. Halb uudis oli, et tegemist oli tavalise sedaankerega sõiduautoga ja rattakast pagasnikusse ei mahtund (üllatus üllatus).
See tähendas aga seda, et ratas pidi tagaistmele minema ja taksosse mahtusin peale juhi ainult mina. Selletõttu tahtis härra 55 dollarit, mille ma lõpuks 50 peale kauplesin. Pehmelt öeldes olin ma kauplemiseks halvas olukorras, parem maksta takso eest tiba rohkem ja lennule jõuda kui vastupidi. Enam viperusi teepeal ette ei tulnud ja lennule ma ka ilusti jõudsin. Ees ootas järgmine peatükk, Mehhiko ja Kesk-Ameerika.