Noor eestlane Austraalias: ajaga kustub ka raba- ning lumeigatsus

Foto: Alexander Wurditsch / PantherMedia / Scanpix

Kirjutasin Austraalias olles oma tunnetest kodumaa kohta veidi üle poole aasta tagasi. Mäletan veel teravalt igatsust Tallinna organiseeritud ühistranspordi vastu, Pärnu Stefani pitsa imelised hõngud hõljusid ninas ning teatrikogemus Tartu Vanemuisest ei ole leidnud endale väärilist vastast mujal maailmas. Aja möödudes mõistsin, et sünnimaale naasmise peale peab juba mõtlema hakkama ning üha tihedamini kerkivad küsimused, mis muutunud on ning kas kodus ootab miski. 

Minult küsis hiljuti üks pensioniea ületanud meesterahvas, kas igatsen oma perekonda, milline Eesti välja näeb, kuidas majandusega lood on. Ning «vau, sa oled nüüd mõnda aega reisinud! Aeg tagasi koju minna ja tulevikureiside jaoks raha koguda, kas pole?».

Otse loomulikult võtan rändajana uhkelt endale kohustuse jagada infot kalli Eestimaa kohta. Võin tunde maalida teisel pool baariletti istuvale farmihärrale kujutluspilte vettinud rohelistest rabadest, lume alla mattunud säravatest jõuluturgudest, tähteteni ulatuvatest tumedatest männimetsadest. Uskumatu, justkui jutt ei saakski otsa! Igatsen koju, tahaks nii tagasi!

Meesterahvas meenutab valjult oma küsimust majanduse ning finantsilise situatsiooni kohta, maapubi leti ääres seisvad farmerid kõik keeravad oma kõrvad minu poole.

Austraalias on hetkel majandus kõikuv, talunikud on eriti tundlikud, Merino lambatalle hind läks just 30 euro pealt saja euro peale, ent kõik lambad eksporditakse. Talunik on hädas, millest sina küll kurta saad, välismaalane, kes raha siin teenib. Mikrofon on rändaja käes.

Pärimine algab miinimumpalgast ning lõppeb faktiga, et jagame sarnaseid toidupoe hindu Austraaliaga. Mida me paraku ei jaga Austraalia ega enamus maailmaga on palk, mis käiks kokku arvetega, lõppkviitungiga, meelelahutusega, vajadustega, reisimisega - palk ei käi kokku õnneliku inimesega.

Õnnelik farmer teisel pool maakera kortsutab kulmu, maigutab suud ning metafooriline mikker on ulatatud baari esiliinile. Reas algab hallikarvaliste peade hüplemine. Jageletakse kolmestes gruppides, viiestes, mõni suurema kõhu ning habemega sell karjub kõigist üle võõraid väärsõnu.

Justkui oleks New Yorki Wall Streetile sattunud, kõik on mingi ala spetsialistid, jagavad soovitusi, nõuandeid, roppusi, tehke seda ja tehke seda, raha tuleb ja jääb. Mina seisan seal, kakskümmend aastat noor, kuulan, kuidas ärritunud viie-, kuue-, seitsme- ja kaheksakümneaastased inimesed, mitte vaid minu riigi kaaskodanikud vaid oma planeedi lõunamaalased, teiste riikide inimesi ei mõista.

Eestis olles tuleb elamiseks ohverdada uneaeg

Ma pole oma riigi maapinnal seisnud üle aasta. Ma pole mitte mõistnud oma sünniriiki üle kolmesaja kuuekümneviie päeva. Ma pole pidanud mõtlema rahamurede peale, sest mul pole neid olnud. Olen unustanud, et kasutasin oma ülikoolifondiraha riigiks lahkumiseks kuna mu kaks töökohta gümnaasiumi kõrval lihtsalt ei olnud piisav.

Kahjuks perekonna loomiseks pole tegemist ka parima riigiga. Mis siis saab, kui tulevikus laps kukub pea lõhki ning kiirabi tuleb pool tundi, arstid virisevad, et kuidas laps isegi julges kukkuda ja haiglast lahkudes peab viis eurot teenustasu maksma.

Või tuleks tagasi, veedaks nädalaid otsides endale töö- ning elukohta, mis üksteisega kokku läheks peale arvete, toidu, bensiini, kommunaalide ning meelelahutuse arvestamist. Leida mingisuguse ime kaudu (mitte kaks) üks töökoht ning loodetavasti oma isiklik elukoht, mis kõik need kriteeriumid täidaks, ilma et peaks ohverdama terve oma uneaja. 

Ometi tahaks näha perekonda ja sõpru, üksinda aega veeta, ilmselt auto parandusse viia sest kodutänava «asfalteeritud» tees on kraatrisuurune auk, millest pole võimalik mööda sõita ega keegi pole seda parandanud ka ilmselt Nõukogude ajast.

Vabandust, ma pole Eestis kaua käinud. Kas minu nägemus peab paika? Parandage mind, kui ma eksin, kriitika on teretulnud.

See on kõik, mida kodused mulle räägivad. Raha pole, ei ole tulemas ka, meditsiinisüsteem on adapteerinud end apaatseks asutuseks, arstid on vikatimehed, Maximas eestikeelset teenindust ei saa, kõik, mis vähegi puudutab autovajadusi, imeb rahakoti vaeseks. Tallinnas on kõik helitundlikud, seega muusikat nautivad linlased võivad kõrvaklappe kasutada, kuna klubiasutused pannakse kõik kinni, sest alkoholi hinnad lüüakse lakke.

Ka õnnetud Austraalia talunikud on õnnelikumad

«Kuhu sa tagasi lähed?» torkas kaheksa eurot maksvat Austraalia õlut mekkinud mees vahele. Meelest läinud kaunid maastikupildid, mis hetk tagasi neile maalisin. Kaotasin end kohmakasse seletusspiraali, kõik vaatavad mind vaikuses, «It’s just how it is,» ütlesin viimaks. Nii lihtsalt on.

Peale tunnipikkust arutlust, küsimustele vastamist ning paljusid õlakehitusi hakkas tipptund üle minema, lambasita hõng hajus, inimesed lahkusid tavapärasest õnnelikumalt ning vähem joogiselt. Minu kerget segadust märganud viimane toolisoojendaja muigas.

«Nad lahkuvad nägu naerul, kuna pubisse sisse tulles olid kõik ärganud kell neli hommikul, teinud rasket tööd väljas külmas, määrinud end väljaheite ning loomaverega, vandunud kõik maad ja ilmad kokku oma tuhandete lammaste pärast ning maandunud siia pubisse jooma.

Mehed, kes teenivad tuhandeid eurosid nädalas, omavad nelja magamistoaga maju, kolme autot, uputavad mingisuguseid muresid pudelisse. Miks? Kuna nad ei tea, kui halvasti võib minna. Lahkutakse õnnelikult, kuna peale sellist vestlust teavad, kui hellitatud nad tegelikult on.»

Härra joob oma Jack Danielsi lõpuni, purustab purgi baariletil, tänab mind teeninduse eest ning lahkudes jätab kolm eurot tippi. Olen üksinda baaris veel kaks tundi ilma ühegi kliendita ning teenin selle eest 43 eurot.

Lahtunud koduigatsus

Ent mõtted ei rända tagasi rabadesse, jõuluturule, Pärnusse ega Tartu. Ühistransport on hea ka mujal maailmas, pitsa on täiuslik Itaalias, teater enamgi kui lummav Prantsusmaal, mäed kõrgemad Hispaanias ning rannavesi soe praktiliselt igal pool mujal.

Südame uksele ei koputa enam nostalgia. Mälestused ei kanna raskust, vaid üksnes kesta, koduigatsusest sai sünnipaigaigatsus, millest omakorda sai kohaigatsus, sellest sai inimeste igatsus ning lõpuks vaid perekonna igatsus.

Ma igatsen tagasi vaid külastama, ent kui perekonda seal poleks, siis tagasi ilmselt ei tuleks, seal elu ei elaks. Kas kahjuks või õnneks olen õppinud, et algus õnnele peitub toimivas riigis ning isetutes, mõistvates inimestes.

Ehk minuga mitte nõustujad leiavad, et tänulikkust pole minu sõnavaras. On, olen tänulik, et Eestis sündisin, kuid olles sealt oma elu alguse saanud, olen ka tähele pannud, mis valesti on. Kõik on tähele pannud, miski lihtsalt ei muutu. Segan potti oma arvamusega, laske arvamustel voolata, laske muutustel toimida!

Uus suund on kolmanda maailma riikidesse, elan ning töötan vabatahtlikuna Filipiinidel, Vietnamis, Tais ja Malaisias. Neis maades õpin nende kultuuri, tavasid ja poliitikat. Maailmavaated muutuvad. Poole aasta pärast on minu oma loodetavasti taas parem, kui Eesti maapind taas mu taldu puudutab.