:format(webp)/nginx/o/2018/09/14/11418292t1h055d.jpg)
Taevas lemmiklinnade kohal on sinine. Eriti sinine on septembritaevas Berliini kohal, kuhu matkabuss nädalaks ankrusse jääb. Elektrit saab toast. Ja internetti ka, et osa Eesti Meedia uudiseid võiks online'i minna Euroopa südame lopsakast äärelinnast. Matkabussist saab mõneks päevaks toimetus, mida ümbritsevad Lauterite ja Laikmaade asemel hoopis teised nimed ja tänavad.
Kahe ristmiku kaugusel jookseb Clara-Zetkin-Straße. Zetkini-nimeline tänav on Ida-Saksamaal vist küll igas linnas, sest tegu oli mitte ainult naisõiguslase, vaid ka marksistiga. Ja Roza Luxemburgi sõbratariga.
/nginx/o/2018/09/14/11418296t1h0843.jpg)
Muidugi on selles linnajaos ka vasakäärmuslaste ikooni Rosa Luxemburgi nimeline tänav, mälestamaks seda, kuidas juuditar juba sada aastat tagasi Jaanuariülestõusu käigus surma sai.
Täpselt samuti nagu ka Rosa kambajõmm ja kommunistlik poliitik Karl Liebknecht – viimasenimeline tänav jääb matkabussist kahe ristmiku kaugusele, võõrustades ühtlasi ka tükikest Berliini müürist. Ja üsna lähedal asuv 600-meetrine tänavajupp kannab Karl-Marx-Straße nime.
Et miks need näiliselt ajaloo prügikasti kuuluvad suurkujud ikka veel tänavasiltidel on ja normaalsete inimeste päid risustavad? Aga sellepärast, et just tänu nendele on Saksamaa selline, nagu ta on.
Liiatigi ei kirjuta sakslased ajalugu ümber. Neil puudub illusioon, et midagi saaks takkajärgi muuta. Küllap poleks sakslased hakanud ka Tallinnas pronkssõdurit teisaldama nagu mingit valesti pargitud autot. Muide Berliin teisaldab ka autosid suurema pieteeditundega kui Tallinn, aga märkimisväärne osa Bundeshaupstadt'i elanikest eelistab ikkagi jalgrattaga liigelda.
Nii et kui president Kennedy ütles 55 aastat tagasi oma transatlantilise non-rhotic-aktsendiga «Ich bin ein Berliner», jättis ta ühe asja kahe silma vahele – berliinlaseks saab siiski ainult kahel moel: kas seal elades või siis vähemalt jalgrattaga sõites.
/nginx/o/2018/09/14/11418300t1hdb09.jpg)
Ja ma sõidan. Koos tuhandete teiste ratturitega. Põuasest suvest kolletunud muruga miljonilinnas. Sest ma tahan ka berliinlaseks saada. Sõidan möödaminnes läbi Friedrichstraße raudteejaama ja lunin raamatupoe müüjalt tasuta pliiatsi, et märkmeid teha.
Sõidan ja sõidan, kuni kumm Lindenstraßel asuva juudi muuseumi ees tühjaks läheb. Paremat ajastust on raske soovida, sest lähim jalgrattateenindus LiveCycle jääb ainult saja meetri kaugusele.
Tüüp, kes katkise kummi teeninduses remonti võtab, on Ida-Saksa taustaga ja äsja Tallinnast naasnud. Tema Balti-reisi põhjust pole vaja kaugemalt otsida kui tagaseinas asuvast riiulist, millel asub Eestis leiutatud Stigo skuuter.
/nginx/o/2018/09/14/11418285t1h2d7b.jpg)
«Tallinna kesklinnas ju korralikke rattateid pole, nii et Stigo, mille saab kahe sekundiga kokku voltida ja trammi peale kaasa võtta, on seal väga praktiline. Ülimugav leiutis, viskad näiteks lennukis käsipagasisse või võtad kaugliinibussi kaasa,» ütleb kollase särgiga kutt, kelle nime ma ei saagi lõpuks teada.
Ruumisäästlik lahendus sobib Berliini rohkemgi kui Tallinna, sest tipptunnil on Saksamaal nii metroo kui ka S-Bahn rahvast üsnagi täis. Iga vaba ruutmeeter tuleb kellegi arvelt ja berliinlased – nii erinevad kui nad ka iganes poleks – arvestavad üksteisega.
LiveCycle'i poes on aega ja ruumi. Jutt läheb elu-olu peale – et lapsepõlv Ida-Saksamaal oli vahva, et Berliini südalinn on 15 aastaga tundmatuseni muutunud ja et sakslased võiksid virisemise lõpetada ning hakata aru saama, kui palju kasu on Saksamaale Euroopa Liidust olnud.
Tööjärjekorrast hoolimata saab kumm juba kolmveerand tunniga korda. Sõidan edasi. Sõidan hoolimata sellest, et mullu juhtus ses linnas jalgratturitega üle 7000 liiklusõnnetuse, milles sai raskelt vigastada 681 ratturit. Ja hukkus kümme – mida on õnneks ligi kaks korda vähem kui aasta varem.
Berliini liiklussurmadest seondubki paraku iga neljas jalgratastega. Ja olgugi et Saksamaa jalgrattasurmade kirstunaelaks on raskeveokite parempöörded, on jalgratturid ligi pooltes õnnetustes ise süüdi.
Aga kui ettevaatlik olla, väärib Berliin ikkagi enim rattaga avastamist. Sest Berliinis on kõike. Kusagil Auguststraße sügavuses asub Clärchens Ballhaus – tantsulokaal, mille sisustus on sajandivanune.
/nginx/o/2018/09/14/11418301t1hfd5c.jpg)
Toolid on kulunud, parkettpõrand lainetab ja peeglisaali peeglipõhjadelt koorub hõbedakiht. Ei mingit kipsplaadi- ja Gyprocki-banaalsust. Keset peeglisaali sajandivanust valgust istub tüdruk ja kuulab MacBookist sajanditaguseid šanssoone.
Ent juba kolme kilomeetri kaugusel, teisel pool Spree jõge, tiksub Potsdami plats enda ultramodernse arhitektuuri sünteetilises biidis. Läbipaistvates majades sõidavad läbipaistvad liftid, millest paistavad läbi teised läbipaistvad majad. Ja kus purskkaevu läbipaistev põhi on ühtlasi kinovestibüüli lagi.
/nginx/o/2018/09/14/11418297t1hca7d.jpg)
See on nüüdisaegse Saksamaa transparentne mõtlemine, mille on täistabamusena ära vormistanud Potsdami platsi looja, Itaalia arhitekt Renzo Piano – praeguseks 81-aastane papi. Ja asjaolu, et «piano» tähendab itaalia keeles juhtumisi korrust, lisab ta kõrghoonetele mõttelist pikkust veelgi juurde.
Selline on Berliin. Ning kui Moskva pisaraid ei usu, siis Berliiniga on teised lood – Reichstaguferil asub kibedate mälestuste ankrupunkt Tränenpalast, pisarapalee, kus on infarkti saanud rohkem inimesi, kui hukkus üle müüri põgenemise katsetel.
/nginx/o/2018/09/14/11418291t1h1439.jpg)
Aga nagu Berliinis ikka, on pisarapaleestki saanud turismilõks ja kunagisest tinasüngest lahkumismasendusest pole enam jälgegi järel – kahjuks või õnneks, mine sa võta kinni.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/31/11343460t1h3abe.jpg)