Viis aastat ja 1500 kilomeetrit palverändu: lihtne elu teeb pea klaariks

See hetk, kui jõuad Atlandi ookeani äärde ja oled rahul sellega, kus oled. Autor surmarannikul Muxias 2017. aasta suvel. Foto: Erakogu

«Mul on hing ja see on laetud», «Mis on su unistustest saanud? Vii nad ellu enne surma», «Ilma valuta ei ole teekonda», «Unistamine ei maksa midagi, küll aga unest ärkamine,» «Ära peatu!» – need on valik sõnumeid, mis saatsid mind läbi viimase viie aasta teel Santiagosse, kus kõndisin kokku maha ligi 1500 kilomeetrit.

«Pontevedrast algab põrgutee,» märkis üks turske Madridist pärit keskealine mees hispaania keeles kujukalt oma kaaslasele. Too oli sama kasvu ja sarnaste näojoontega, tõenäoliselt kõneleja vend. Oli selle aasta 27. juuni, kell kolmveerand kaks päeval ning Pontevedra munitsipaalhosteli ehk albergue ukse taga lookles 40–50 inimesest moodustunud järjekord.

Tegemist oli peregrino’de ehk eesti keeles palveränduritega, kes olid üle 80 000 elanikuga Hispaania linna sel kolmapäeva hommikul eri paigust jalgsi saabunud. Seljas matkariided, käes matkakepid, sandaalides või matkasaabastes jalad teetolmuga kaetud, kasutasid kõik nüüd juhust, et lõpuks 20–30-kilosed seljakotid seljast heita.