Iisrael väärib avastamist ja külastajate austust

Ester Põldma
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilati kuurortlinn meenutab oma sini-sinise mere ja hotellirohkusega Kreeka samalaadseid paiku, külalistele jäetakse ka piisavalt omaette olemise ruumi.
Eilati kuurortlinn meenutab oma sini-sinise mere ja hotellirohkusega Kreeka samalaadseid paiku, külalistele jäetakse ka piisavalt omaette olemise ruumi. Foto: Erakogu

Kuna Iisraeli omal käel lennata on suhteliselt kulukas ning pedantset ja äärmuslikku turvakontrolli arvestades ka üsna tüütu, sai valitud kodumaise reisifirma pakkumine, mis tõotas päikesepuhkust ja soovi korral ka peamiste kultuuriobjektide külastamist.

Kõrbemägede vahelt viib korralik asfalttee Ovda lennuväljalt maalilisse Eilati kuurortlinna. Oma sini-sinise mere ja hotellirohkusega meenutab viimane kangesti Kreeka samalaadseid paiku. Tundub, et linn on kohalike jaoks nagu eestlasele Pärnu – sellest saab välisturist aimu näiteks sabati ajal, kui kogu linn täitub juudi perekondadega.

Sabat on tõesti sabat. Reedeti kella 15 paiku hakkavad tänavad tühjenema, poed ja ärid pannakse kinni ning kogu elu otsekui tardub… Seda siiski vaid mõneks tunniks.

Põnev sabatiaeg

Reedeõhtune söömaaeg on pidu ja tavalisest erilisem on einestamine isegi hotellis. Varem pooltühi söögisaal on puupüsti peoriideis rahvast täis, meestel (ka väga noortel) peas väikesed iseloomulikud juudi mütsikesed ehk kipad.

Võõras tunneb end selle virvarri keskel otsekui väljavalitu, saades osa millestki pühast ja ebatavalisest. Pole just igapäevane, et kohviku kõrvallauas istub kahe veinipokaali taga noor paar, meespool loeb laulval toonil uskumatult pikka palvet ja naine jälgib teda heldinult. Klaasidesse valatud vein jäetakse tihti puutumata – meeleheaks Jumalale.

Sabatiaeg on põhjamaalase jaoks nii põnev, et pole tahtmist pahutseda isegi selle pärast, et siis ei saa masinakohvi ega suppi-salatit, kus inimkäsi peab mingitki tööliigutust tegema. Sabati reeglid kehtivad laupäeva päikseloojanguni, siis jätkub harjumuspärane elu.

Paljude religioonide pühas linnas Jeruusalemmas ei pea pettuma keegi, kes sinna korragi sattunud. Kitsukesed räpased araabia kvartali tänavad tuliste kauplejatega, väärikalt hallpuhtad juudi piirkonnad, kõnekalt vaikivad kristlaste rajad.

Ja kõige selle keskel maailma kultuuri- ja religiooniajaloo pühad paigad: kuldse kupliga Kaljukirik, Nutumüür, Kolgata tee, Kristuse hauakirik, Õlimägi ja Ketsemani aed.

Õhk on tiine elamustest, tänavad maailma eri paikade turistidest. Kel õnnestub Nutumüüri vastu käsi toetada, oma paberile kirjutatud salasoov müüriprakku küünitada, võib öelda, et ta on käinud juutide kõige pühamas paigas ja andnud oma hingele midagi väga ilusat.

Jeruusalemma jaoks peab olema aega – üks päev tekitab vaid pinnalise emotsiooni, aga kogu paiga hingus ja arusaam(atus) kohalike elust-olust tekib ilmselt pikemal süvenemisel. Juudi kvartali tänavapildis on tavaline ühtsesse rohelisse vormi riietatud noortekamp.

Ei, need pole rulatajad või lihtsalt aega surnuks löövad noored. Relvad üle õla, on iga noor, olgu mees või naine, valmis hetkegi kõhklemata astuma välja oma kodumaa eest, mis on suurte jõupingutuste tulemusel riigina maailmakaardil olnud vaid mõnikümmend aastat ja mida ümbritsev lepitamatu araabia maailm pole valmis siiani tunnistama.

Kuulus Surnumeri

Iisraeli külastades ei saa mööda ka kuulsast Surnumerest. Eemalt paistab maailma madalaim punkt, üle 400 meetri allpool merepinda asuv veekogu vägagi lummav ja elus, kuigi kalu ja tavapäraseid taimi soolvees ei leidu. Vaikses tulisoolases vees korgina hulpinud, saab keha siidpehme naha ja reipa olemise.

Surma hingust veekogule tõotavad eelkõige hiigeltehased, mis kasutavad selle väärtuslikku vett ja mineraale sedavõrd palju, et unikaalset sisemerd ähvardab kiire kadu, kui ei leita kähku mingitki lahendust veehulga taastamiseks.

Kogu Iisrael, eelkõige aga selle lõunapoolseim tipp, on ideaalne puhkusepaik, kus tunned kohalike elanike pealetükkivuseta, et oled seal oodatud ja armastatud külaline – sulle jäetakse olemisruumi. Üsna euroopaliku ellusuhtumisega rahvas peitub kindlameelsus pidada kinni oma usust ja kommetest. Ja see väärib austust ja avastamist.

Hea teada

•    Iisrael piirneb põhjast Liibanoni, kirdest Süüria, idast Jordaania ja edelast Egiptusega

•    Elanikke 7,75 miljonit (2011)

•    Iisraeli Vabariik loodi 1948. aastal

•    Pealinn: Jeruusalemm

•    Rahaühik: Iisraeli uus seekel (NIS). 1 NIS = u 0,20 EUR, 1 EUR= u 4,91 NIS (mai 2011)

•    Hinnatase enam-vähem võrdne Eestiga, kohati kõrgem

•    Tasub maitsta kohalikke Golani kõrgustiku veine (poest ostes umbes 4–5 eurot), kikerhernetoite hummust (kikerhernepasta) ja falafeli (kikerhernepallid)

•    Väljas süüa on üsna kallis, kuid tasub proovimist, sest teenindus on üldiselt väga heal tasemel ja toit ülimaitsev (toekas õhtusöök kahele koos veiniga ligi 50 €)

•    Surnumere ravikosmeetikal on kõrge, kuid siiski Eestis müüdavast tunduvalt madalam hind

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles