/nginx/o/2018/09/04/11378209t1h34a2.jpg)
Nüüd oli vaja leida veel vaid internetikupongi putka. Muidugi mõista oli ukse taga järjekord ja pea tunnike hiljem sain oma värsked kupongid kätte. Seejärel tuli leida wifi alaga tänavanurk. See on väga kerge ülesanne, mõned tänavablokid edasi leidsingi kamba kivistunud pilkudega inimesi, mis oli ilmselge märk, et olen sattunud wifi alasse, kirjutas jalgrattaga ümber maailma rändav Risto Prii.
Ratas koos ja vaim valmis, jõudis kätte aeg Santa Clarast lahkuda. Enne veel ootas mind Carlose kodus pirakas hommikusöök. Esindatud olid ilmselt pooled inimkonnale teada olevad puuviljad ja kõik muud hea.
/nginx/o/2018/09/04/11378218t1hd123.jpg)
Päeva sihiks oli jõuda väiksesse linna nimega Colon, mis asub kuskil saja kilomeetri kaugusel Santa Clarast. Tuul oli tagant ja mägesid silmapiiril polnud. Keskpäeval hakkas Kariibide päike aga korralikult kütma ja tundus, nagu oleksin tagasi Aasias.
Kuuba suvi on kuum ja vihmane. Siiamaani on iga päev vähemalt korra sadanud. Sadu on pea alati väga tugev ja ujutab tänavad ilusti üle. Kui kuumus juba vaikselt peast lolliks tegi, hakkas äkitselt müristama ja äikest lööma. Proovisin süngete pilvede eest ära sõita, aga muidugi mõista see ei õnnestund. Niisiis tuli paar viimast tundi vihmas vändata.
/nginx/o/2018/09/04/11378208t1h2b2e.jpg)
Läbimärjana jõudsin lõpuks Colonisse, kus mind võtsid vastu Aimara ja Raul. Mõlemad rääkisid head inglise keelt. Hurraa, seekord jälle vedas. Samuti alustasin hispaania keele õppimisega, kuigi peab tõdema, et kahe päevaga keel päris suus veel pole.
Peale pesu käisin kohalikus restoranis söömas. Mu pasta carbonara oli vist jah pasta, natuke raske oli aru saada. Samas portsjon oli suur ja kõhu sai täis.
Tagasi Aimara ja Rauli juures, sattusime elust ja olust rääkima. Tuli välja, et pea pooled nende klientidest olid ratturid. Eks siin tuleb süüdistada asukohta. Nimelt on Colon, nagu varem öeldud, ideaalsel kaugusel Santa Clarast, mis on üks Kuuba suurimaid linnu ja kus asub ka lennujaam. Ratturid, kellel pole üleinimlikke võimeid, satuvad kõik siia, et siis edasi Havanna või Varadero poole vändata. Täpselt see oli plaanis ka mul. Alguses Varaderosse ja siis Havannasse.
Varadero on Kuuba kõige suurem kuurortlinn ning Aimara ja Rauli arvates asub seal ka kõige ilusam rand. Leidsin endale odavamapoolse majutuse täpselt ranna ääres. Peale järjekordset hiiglaslikku hommikusööki sain päris varakult teele.
Plaan oli kiirelt Varaderosse jõuda, et rohkem aega ringi vaadata oleks. Teekond möödus vanade ameerika autode, vene masinate ja hobuvankritega võidu sõites. Ristmikul kaarti uurides, tuli minu juurde üks härra ja andis teada, et mõnikümmend kilomeetrit eemal on sild katki ja läbi ei pääse.
Joonistas mulle vanale ajalehele ümbersõidu kaardi ja küsis kolm dollarit oma vaeva eest. Olevat ta hea inimene, kes päevast päeva seal ristmikul segaduses turiste aitab. Andsin talle lõpuks ühe dollari sellise suurepärase kunstiteose eest ja sõitsin edasi.
Samas lugu tundus päris kahtlane ja otsustasin lõpuks oma õnne proovida katkise sillaga. Ei näinud ma kuskil ei katkist ega isegi tervet silda. Kaval pettus, aga tagasi sõitma ka ei hakka, et oma dollarit tagasi nõuda.
/nginx/o/2018/09/04/11378216t1hc344.jpg)
Lõpuks jõudsin Varaderosse lausa enne keskpäeva, nii et isegi mu tuba ei olnud veel valmis. Sain õnneks ratta ja muu kraami hoiule jätta ning linna peale uitama minna. Otsustasin ujumas käia ja peab tõdema et rand oli tõesti täpselt nii ilus kui Aimara ja Raul rääkinud olid. Vesi oli soe nagu supp, helesinine ja kristallselge. Paradiis mis paradiis.
Nüüd oli vaja leida veel vaid interneti kupongi putka. Muidugi mõista oli ukse taga järjekord ja lõpuks pea tunnike hiljem sain oma värsked kupongid kätte. Seejärel tuli leida wifi alaga tänavanurk. Väga kerge ülesanne, mõned tänavablokid edasi leidsingi kamba kivistunud pilkudega inimesi, mis oli ilmselge märk, et olen sattunud wifi alasse.
Läksin siis ühinesin nendega. Väga tähtsad netiasjad üle vaadatud, oli aeg tagasi külalistemaja poole suunduda. Enne krabasin veel teelt ühe burgeri ja õlle. Kokku 2,5 dollarit (ligi 2,16 eurot), pole paha diil.
Kohale jõudes oli mu tuba valmis. Sain lõpuks ka pesus käia ja Kariibide soola maha pesta. Väike puhkepaus ja siis linna peale. Ega ma suurt muud teha ei jõudnudki, kui linnas ringi tuikuda ja õhtust söömas käia. Sellele järgnes korrapärane sadu, peale mida veel õhtuse supluse tegin.
Otsustasin veel ühe päeva Varaderos veeta ning ronisin turistibussi, mis linnas ringi tiirutas. Täpselt selline nagu Tallinnas. Järgmised paar tundi veetsin bussis ning tuli välja, et Varadero poolsaar on suurem kui ma arvasin.
/nginx/o/2018/09/04/11378215t1h1880.jpg)
Lahtise katusega bussis, päiksepaistelisel päeva ja ilusate vaadetega aega veeta pole just eriline piin. Pärast käisin veel rannast läbi ja broneerisin järgmisteks päevadeks majutusi. Kuna Havannasse oli kuskil 150 kilomeetrit, otsustasin selle kahe päeva peale ära jagada.
Esimese öö veetsin väikses kohas nimega El Fraille, mis asus täpselt ranna ääres. Teekond oli väga kena, kuigi tihedama liiklusega kui eelnevad päevad. Pea terve päev möödus ookeani ääres sõites ja enne El Fraillesse jõudmist sain ka oma esimesed väiksemad mäed ületatud.
/nginx/o/2018/09/04/11378211t1h2174.jpg)
Alguses oli raskusi maja üles leidmisega ja üks kohalik härra väitis surmkindlat, et see koht, mida ma otsin, on kahjuks juba broneeritud. Samas ei osanud ta mulle teed sinna näidata ja tundus, et tal pole tegelikult aimugi mis kohast ma räägin. Raputasin ta siis maha ja lõpuks leidisin ka oma Casa Bella üles.
Minu päralt oli maja terve ülemine korrus kahe terrassiga. Ühele õnnestus mind ennast ka luku taha jätta. Nimel sulgus rõdu uks mu seljataga ja võti oli tuppa jäänud. Majarahvast kodus polnud ja seal ma siis istusin ja mõtlesin mida teha. Vaikselt hakkas aga pimedaks minema ning lõpuks otsustasin ninja kombel mööda maja seina alla ronida. Läksin otsisin majarahva üles ja olin päästetud.
/nginx/o/2018/09/04/11378209t1h34a2.jpg)
Hommikul startisin Havanna suunas. Lühemat sorti päev, kus tuli 80 kilomeetrit sõita. Kuna mind rattaga tunnelisse ei lastud, otsustasin kilomeetri kaks praamiga sõita. Korraga olingi kohe kesklinnas ja hakkasin oma uut kodu otsima.
/nginx/o/2018/09/04/11378214t1h2183.jpg)
Havanna on Kuuba kõige suurem linn, kus elab kuskil kaks miljonit inimest. Väikestel kitsastel tänavatel andis navigeerida, aga lõpuks jõudsin siiski ilusti kohale. Korter asus viiendal korrusel. Koos mu võõrustajaga proovisime siis ratta ja muu kraami mööda kitsast treppi üles vinnata. Hea trenn peale väntamist. Üleval võttis mind vastu väga tore Havanna perekond, kelle juures paar järgmist päeva otsustasin veeta.
Risto teekond kaardil:
Järgmine artikkel Risto seiklustest ilmub nädala pärast. Rohkem pilte rännakust leiad SIIT.