Reisikiri: Pariisi kaks palet

Pont des Artsi jalakäijatesillal näiliselt väärikat Prantsuse Instituudi hoonet maalinud «tõeline kunstnik» osutus hoopis vaimukaks plakatimaalijaks. Foto: Siiri Erala

Pariisi on lugematutel kordadel kujutatud filmides, raamatutes ja isegi muusikas kui kaunist ja romantilist linna. Kuigi vaatamisväärset on linnas palju, on Pariisil ka teine pale.

See teine pale on just see, mille tõttu ei saa ma Pariisist ülivõrdes jutustada. Paljudel mälupiltidel Eiffelist, Notre Dame’ist, Sacre Coeurist ning jalutuskäikudest Champs- Élysées’l ja Seine’i ääres on ka tunglevad inimmassid ja ebameeldiv lõhn. Viimane oli minu jaoks häirivaim – Pariisis on kohti, kus rottide või inimuriini lehk sunnib lausa salliga nina katma. Sellistes olukordades on raske nautida ilusaid vaateid ja hämmastuda arhitektuuri­imedest.

Kuna varahommikul on tänavad värskelt pestud ja suurem osa turiste veel oma hostelites-hotellides puhkamas, on Pariisi pale kõige nauditavam just päeva hakul. Linn on ilus, rahulik ja puhas. Seesugusest hommikutunnist pärineb ka minu kõige toredam mälestus Pariisist.

Ühel Seine’i arvukatest sildadest (Pont des Arts) seisis harkjalgadel molbert ja selle taga askeldas välimuselt Salvador Dalid meenutav kunstnik. Soni peas ja sall kaelas, heitis ta pilke eemal asuvale Prantsuse Instituudi võimsale hoonele. «Ikka tõeline kunstnik,» mõtlesin ma.

Turistilikust uudishimust kannustatuna heitsin möödudes pilgu valmivale tööle. Vaatepilt võttis muigama: erksate akrüülvärvidega plakatlikus stiilis maalitud pildil polnud mingit seost vaatega väärikale instituudihoonele. Pildil oli hoopis viis kassi, sabad rõngas, ja taustal Eiffeli torn.

Minu muiet märganud kunstnik andis kiire ülevaate ka teistest oma töödest – kõikidel poseeris mõne Pariisi teada-tuntud sümboli taustal roosa ninaga kass. Need lustlikud pildid jäid mulle isegi rohkem meelde kui Louvre’i külluslik aardekirst.

Samuti jäi Pariisist hea mulje jõe pealt vaadatuna. Seine’il pole ummikuid ega tuututamist, ja kui satute laevukese peale, kus mängitakse giidi jutu vahele ka head muusikat, on tunni-paarine jõekruiis igati oma hinda väärt. Vastupidiselt linnatänavatel uitamisele on jõekruiis kaval sättida õhtusele ajale, mil sillad ja hooned on tuledesäras. Ka Eiffel on vaatamist väärt eelkõige õhtuhämaruses.

Pariisi parem pale ilmutas end minu jaoks ka linnajaos, mida kutsutakse Ladina kvartaliks. Mõnusad väiksed tänavad, pisikesed poekesed ja tänavaturud. Samast linnajaost õnnestus leida ka igati mõistliku hinnaga ööbimiskoht, hostel nimega Residence du Palais. Kolmene tuba maksis neljaks ööks 400 eurot ehk siis 33 eurot nägu ühe öö kohta.

Hiljuti avaldas Õhtuleht ka Lauri Leesi soovitused Pariisi külastavale turistile, kus märgiti, et vähema kui kolmetärnise hotelliga ei maksaks seal leppida. Seda hostelit julgen mina säästlikule reisisellile igati soovitada. Luksust pole, kuid asukoht on hea ja tunne kodune.

Enne broneerimist loetud hinnangutest jäi meelde postitus ühelt varem Pariisis elanud kliendilt – toad meenutasid talle seda väikest armast korterit, mida ta kunagi üüris.

Seega, Pariisil on mitu nägu ja see, milline neist parasjagu meelde jääb, sõltub suuresti valitud marsruutidest ja ajastusest.