/nginx/o/2018/08/31/11344214t1h7a26.jpg)
Elu on ilus. Beebidest peale soojas merevees sulistades, õues joostes, väikekogukondadele omast turvalisust nautides ei olegi vist paljut, mille üle nuriseda. Loodusega ühte sammu astuvad kohalikud oskavad kaugelt öelda, milline jahitav kala õhku hüppas ja mis liigi esindaja isendit parasjagu vee all taga ajab, kirjeldab Kerli Nõu maldiivlaste elulaadi.
«Kallid reisijad. Läheneme Maldiividele. Tuletame meelde, et pornograafilise ja religioosset laadi materjali omamine Maldiividel on rangelt keelatud. Tagajärjeks maksimaalse karistus määra olenemata reisi eesmärgist või külastaja kodakondsusest. Lisaks kuuluvad keelatud impordiartiklite hulka sealiha ja koerad,» kostus reisijate salongi traditsiooniline maandumise eelne piloodikõne.
/nginx/o/2018/08/31/11343590t1h4018.jpg)
«Koerad?» vahetasime abikaasaga nõutult pilke. Hilisema riiki puudutava kodutöö käigus selgus põhjuski: koeri peetavat Maldiividel mingil põhjusel ebapuhasteks – sellest ka omamiskeeld, kui politseile kuuluvad narkokoerad välja arvata.
Alla 400 000 elanikuga riigis valitseb teadupärast islami usk. Radikaalsusi ometigi ei praktiseerita. Naised võivad kenasti mees-saatjatagi ringi liikuda ja vastassugupoolega suhtlusesse laskuda. Riietuse suhtes eristab usklikku naist mitteusklikust vaid peakate, mitte kogu keha kattev süsimust abaja.
Kunagisel lennureisil näppu jäänud Financial Timesi laupäevalisast loetud Maldiivide teemalisest artiklist jäi meelde sisult umbes järgmine vetelpäästjaga peetud intervjuu:
«Kes Maldiividel käivad?»
«Hiinlased.»
«Mis nad siin teevad?»
«Kõnnivad mööda randa, palju riideid seljas, sest päevitus neile ei meeldi ja ujuda nad üldjuhul ei oska.»
«Ja niimoodi viis päeva järjest?» (Keskmine Maldiividel veedetud ööde arv Aasia turistide puhul on viis päeva ja eurooplaste puhul kaks nädalat.)
«Ei, kolmandal päeval saab neil villand ja nad hüppavad vette.»
«Ja siis?»
«Siis toon mina nad välja.»
Paraku teab ajalugu ka õnnetumaid näiteid. Tänaseks on olukord õnneks küll nii palju paremaks muutunud, et paljud hotellid kohapeal teadlikult ujumistunde pakuvad. Ometi olevat tekkinud siiski olukordi, kus teadmatuse, hulljulguse ja meeleheite segust tingitud valedega end osad turistid sügavee snorgeldamise reisidele puudulikku ujumisoskust arvestamata siiski kaasa on smuugeldanud.
Tekkinud segaduse ja paanika ei puuduta siis enam vaid instruktoreid ja valetajat, vaid häiritud saab ka kogu ülejäänud ekskursioonil osalejate päev.
Vassimise ennetamiseks pidi näiteks Angsana Velavaru hotellis viimane kui üks snorgeldamise varustuse soovija maksimaalselt kolme minuti jooksul ühest kai äärest teise ujuma. Kes ei jaksanud või muul põhjusel jalad põhja pani, paadireisidele kaasa ei saanud.
Raid ja kaamerad ja päikeseloojang
Kohalik mereelu ekspert, kalapang käes, oli juba kohal, hallid meetri pikkused kalad, mis kuulsale Austraalia krokodillimehele, Steve Irwinile lõpu peale tegid, kenasti tema jalgade ümber tiirlemas.
/nginx/o/2018/08/31/11343589t1h8f6f.jpg)
Nagu arvata võis, pole raid tegelikult ohtlikud. Nõelavad nad vaid siis, kui tõsist ohtu kogevad. Lups ja lups lipsasid hotelli köögi ülejäägid ämbrist lapiku kerega kalade hiigelsuudesse, samaaegselt lõid välku kaile kogunenud turistide kaamerad.
Kui hotell poolteist aastat tagasi raide söötmise ettevõtmist alustas, käis pisikest, aga regulaarset, suutäit saamas kuni kaheksa isendit. Tänaseks piirdub arv kahe-kolme kalaga. Show kestis 20-minutit.
Kalad nähtud, jalutasime kodusaarele ringi peale. Programmijärgne külastajate vaheline rannajalgpall paraku pinget ei pakkunud. Üle kümne minuti meie ring ümber ümmarguse saare ei võtnud. Peatselt jõudsime tagasi koduvillasse.
/nginx/o/2018/08/31/11343596t1hc534.jpg)
Päev jätkus koduidülli rüpes. See tähendas peaasjalikult liikumist basseini ja päevitustooli vahelisel trajektooril. Kui olemine liiga palavaks kippus minema, pugesime varjule konditsioneeritud õhuga siseruumidesse. Nälja näpistades tellisime erinevad hõrgutised mereterrassile. Nautisime kõike seda, mida Maldiividel nautida on võimalik.
Kohalike saar
Nagu kuurortsaare kõrval asuva kohalikust elust pakatava saare sadamas loksuvate paatide järgi võis eeldada, on 1300 elanikuga saarel põhiliseks elatusallikaks kalapüük.
40-50 kilogrammi kaaluvaid kalu sikutavad paati tavaliselt minimaalselt kahesed meeskonnad, kuigi suurematesse paatkondadesse mahub enamasti 9-15 meest. Kalastusretked kestavad nädala jagu ning sama tsüklit järgitakse ka palgaarvestuses.
Usinamad naised, kes eneseteostusest lugu peavad, leiavad kodusaarel rakendust ametnike, õpetajate või med-õdedena. Samas on elukorraldus siiski kodusemat laadi, niisiis puudub saarel näiteks lasteaed. Väidetavalt jääb Maldiivide keskmine palk 300-400 USA dollari piiresse ning ekstreemset vaesust saareiigis väidetavalt ei eksisteeri.
Värskemate uudiste kohaselt võivad kohalikud turistidele ka kodumajutust või külalistemaju pakkuda, mis tähendab seda, et ka 50-150 USA dollariga päevas mõnel vahval saarel ulualuse leidmine võimalikuks muutus.
Elu on ilus. Beebidest peale soojas merevees sulistades, õues joostes, väikekogukondadele omast turvalisust nautides ei olegi vist paljut, mille üle nuriseda. Loodusega ühte sammu astuvad kohalikud oskavad kaugelt öelda, milline jahitav kala õhku hüppas ja mis liigi esindaja isendit parasjagu vee all taga ajab.
Pilvede, tuule ja temperatuuri koosmõju põhjal teab iga laps, millal vihmahooaeg peale hakkab või kuum suveperiood kätte jõuab. Lisaks põlvest põlve kulgevale tarkusele annavad päevakajalisemate teemadega kursis olemisse oma panuse ka kiire internet ning viimase sõna nutitelefonid, kust vanad ja noored agaralt välismaised sarju jälgivad.
Jalutuskäigu raames möödusime nii pisikesest jalgpalliväljakust, koolist kui kohtumajast, mošeest. «Vangi kedagi ei mõisteta. Valglat polegi! Siin sootuks laulatatakse,» rääkis giid, kui ametiasutusest mööda kõndisime.
Kohas, kus kõik tunnevad kõiki, raugast imikuni, toimib ühiskond selgelt teistel alustel kui anonüümses suurlinnas. Tänaval tegin giidi vahendusel juttu paari kohaliku naisega. Uurisin Maldiive puudutavat vee alla vajumise ennustust.
Uppumise müüdi peale kihistasid naised vaid naerda. «Seda me küll ei pelga. Maldiivid olid ja jäävad, iseasi, mida tsunaamid asustatud saartega teha võivad,» pihtisid naised.
Ka nädal aega tagasi pursanud veealuse Sumatra lähistel asuva vulkaaniga oldi selgelt kursis. Veetaseme pideva tõusu jutt olevat nende teadmiste kohaselt jama, sest erinevate ekspertide hinnangul olevat meretase sealkandis hoopis langemas. Mine võta siis kinni!
Pealinna Malesse viivat elu kolmetunnise kiirpaadi/üheksa tunnise aeglase paadi või 45 minutise lennusõidu kaugusel asuvaid saare elanikke paaril korral aastas – peaasjalikult poodlemise eesmärgil. Mõistagi küsitakse kohalikelt transpordi eest hoopis soodsamat hinda kui turistidelt, seega olevat riigisisene ringi liikumine igati taskukohane. Levinud reisisihtkohaks on paljude maldiivlaste jaoks ka naaberriik India. Sinna suundutakse enamasti meditsiinilistel põhjustel – operatsioonid ja diagnoosid.
Ekskursioon jätkus kohalikus kodus, kus välihoovi pika laua taga koolitükke kirjutavad lapsed korraga külla sadanud hotelliklientidele viisakalt ingliskeeles «Tere!» said öelda. Puuri pandud värvilised papagoid pildistatud, jätsime kohalike viisaka koduga hüvasti, et kohalikust baarist Maldiivide köögile omaseid pirukaid mekkida.
Rõõmsal sammul paadisilla poole astudes, all sinetav meri, pea kohal särav päike, jäi hinge justkui pisitillukene positiivne kripeldus. Ehk siiski lahkusime liiga vara? Kas ja kui mitu päeva meie Maldiivide puhkusest tüdinemiseks puudus jäi, jääb siiani spekulatsiooni tasemele. Üks, mis selge: lõppkokkuvõttes pakkus puhkus imepisikesel palmisaarel palju enamat kui loota oleksime julgenud.
Pikemalt saab Kerli Nõu maailmarändudest lugeda tema raamatust «Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist.»