Tuuli Roosma iraanlasest külalisi vaimustas Eestis olles vihm ja mets

Rannas olles purunes tormi käes vihmavari Foto: Tuuli Roosma

Kui aasta alguses sai teleekraanil kaasa elada Tuuli Roosma ja tema perekonna seiklustele Iraanis, siis nüüd tulid kaugel maal kohatud sõbrad hoopis Eestisse külla. Algselt polnudki plaani külaskäigust saadet teha, kuid Tuuli sõnul olid iraanlaste Eesti-muljed lihtsalt nii kohutavalt naljakad, et see pidi üles filmitud saama.

Kui pikalt nad teil külas olid ja mida te neile näitasite?

Tuuli: Nad olid siin kolm nädalat. Näitasime neile seda, mida me tavaliselt isegi ilmselt vaatame. Kuna nende jaoks oli kõik nii teistmoodi, ei olnud vaja viia neid kuhugi erilisse kohta, vaid tulla lihtsalt meile külla ja muudkui järjest imestada.

Mis nende jaoks siin teistsugune oli?

Tuuli: Nad ei osanud Euroopa WCs käia. Me tegime neile väikse koolituse, kuidas meie tualetti kasutada. Nad kuulasid kõik ilusti ära ja ütlesid, et uskumatu, see on kõik väga raske. Aga siis hakkasid minema ja küsisid, et vabandust, kuidas see ikkagi käis, et räägi veel korra.

Said nad lõpuks hakkama?

Tuuli: Inimene harjub kõigega. Lõpuks said nad isegi kuivkäimlaga hakkama. Mojtaba viis tualetti pudeli, sest nemad on ikkagi harjunud pärast tualetis käimist pesema, mitte paberiga toimetama. Tema käis siis alati pudeliga vetsus, aga Fatemeh harjus ära ja kasutas tualetti nii nagu meiegi.

Kuigi olite ise Iraanis nii pikalt reisinud, kas midagi üllatas ka kaugete külaliste juures?

Tuuli: Me teadsime ju ikka, et mõned asjad on teistmoodi, nagu see WC asi. Aga ei saa nagu aru, et see ongi nende jaoks ainus võimalus maailmas. Ja kuna nad polnud kunagi varem välismaal käinud, siis kõik oligi nende jaoks nii uus.

Hästi tore oli see, et vaatasime ise ka Eestit uue pilguga, läbi nende silmade. Nad tohutult rõõmustasid, kui vihma hakkas sadama ja see oli nende jaoks parim reisipäev üldse.

Vihmase ilmaga nad imestasid, kus kõik inimesed on. Me vastasime, et ilm on halb, inimesed on kodus. Nad ei jõudnud ära imestada – Iraanis kukuks sellise toreda vihmaga inimestel tööriistad käest ja kõik tuleks õue nautima – perekondlikud jalutuskäigud, piknikud, ühine rõõm! 

Kuna nad olid jaanipäeval ka siin ning oli kuulda, et kusagil võib sadada, olime meie veidi mures. Aga nemad just ootasid vihma ja ütlesid, et palun palun Allah, et tuleks vihma. Ja naljatasid veel, et sorri eestlased.

Kuivõrd neil õnnestus siin oma usutalitusi järgida?

Tuuli: Iraanis olid igal pool väikesed palvelad, aga Eestis ju ei ole. Seega pidime igal pool määrama Meka suunda. Vaatasime, kus on lõuna ja natuke lõunast kõrvale, lihtsalt enam- vähem käega.

Hästi kummaline oli see näiteks, et lõuna ajal näitasime neile, et lõuna on seal, kus on päike praegu. Aga nemad ütlesid, et ei, päike ei ole kunagi lõunas. Meie olime jällegi segaduses, et kuidas ei ole? Päike on lõuna ajal lõunas.

Ja siis me vaidlesime ja nad ütlesid, et päike läheb idast läände ja lõuna ajal on päike otse üleval. Neil puudus see kogemus, et päike võib lõunas olla. Nii et lõunapalvuseks õige suuna valimine on Iraanis kompassita võimatu, aga Eestis imelihtne.

Olidki pidevalt sellised asjad, mida ei oskaks kahtlustada või arvatagi, et nende jaoks see huvitav võiks olla. 

Kuidas neile meeldis Eesti loodus?

Tuuli: Neile meeldis, et kõik oli hästi roheline. Samuti olid nad täiesti vaimustatud metsast ja puudest. Kui nad nägid, kui palju puid maha võetakse, olid nad hästi üllatunud, et kuidas see võimalik on, et puud on niimoodi maha võetud ja vedelema jäetud.

Fatemeh ja Mojtaba «džunglis» – nii nad metsa kutsusid. Foto: Tuuli Roosma

Nende jaoks on puit kulla hinnaga, neil seda ju ei ole. Siis kõik unistavadki, et oleks puidust asjad kodus. Nad tassisid meile ka mingi kännu autosse, tahtsid seda kaasa võtta. Aga pärast me lõikasime neile puuseibe ja andsime kojuviimiseks kaasa.

Milline toit nende jaoks üllatav oli?

Tuuli: Nende jaoks oli üllatav see, et keegi sööb üldse sealiha. Nende meelest on see täielik jälkus, see on haram (keelatud) ja seda ei tohi süüa. Nad lihtsalt ei uskunud, et keegi maailmas seda süüa võib. Nii nad tegidki siis fotosid ja videosid, kui keegi sõi sealiha ja raputasid ja väristasid jälkusest õlgu. Ilmselt oli see nende jaoks nagu keegi sööks rotti. 

Kas nad mõistsid kuidagi hukka seda, kui teie sõite?

Tuuli: Ei, nad ei mõistnud hukka, see oli lihtsalt uskumatu nende jaoks. Nad tulid ju siiski külla meile. Ja kuigi nad on tegelikult väga konservatiivsed, siis nad tegelesid selle probleemiga.

Nad ütlesid, et kui meie olime Iraanis ja proovisime kõiki asju, mida me üldse nägime seal, siis neile see oli sümpaatne ja nad tahtsid samasugused olla. Nad ikka pingutasid, et kõike maitsta ja teha asju, mida nad muidu ei teeks. Näiteks käisime ujumas ja Fatemehl oli kaasas isegi moslemi ujumiskostüüm. See oli selline liibuv kostüüm, mis kattis kõik ära ja müts oli ka peas.

Fatemeh ujumiskostüümis rannas Foto: Tuuli Roosma

Kas oli mingi Eesti toit, mis neile eriliselt meeldis?

Tuuli: Ausalt öeldes ei olnud kahjuks, neile ei maitsenud siin mitte midagi. Mojtaba sõi ainult saia. Ta küsis Iraani leiba, aga kuna meil seda ei ole, siis tegin talle röstsaia ja vajutasin lapikuks. Ja siis ta hakkas ostma lavašši, kui oli võimalik. Ja kui ei olnud, siis sõi saia lihtsalt. 

Aga mis oli toidu puhul huvitav on see, et nemad arvasid, et must leib oli granaatõunast. Nende jaoks oli see justkui granaatõuna maitsega toit. 

Ja ma ei tea, mis retseptiraamatuid nad on lugenud, aga nad kahtlustasid, et iga toidu sees on alkohol. Nad kartsid tõesti ja iga kord küsisid üle. Isegi kui söödi praadi või putru, siis küsiti mitu korda üle. 

«Meie suvi iraanlastega» alustab Kanal 2s sel esmaspäeval, 3. septembril kell 20.00.