Midagi keerulist pole, võtad aega, võtad ruumi ja võtad rahulikult. Liiatigi on vähemalt paberil kogu projekt lihtne: tangid paagi täis ja sõidad punktist A järgmise tähe juurde. Üldisemas plaanis siis punktist A punkti Z. Ning nende kahe vahele jääb terve tähestik oma akuutide, graaviste ja tildedega.
Google’i kaardirakendus summeerib vahemaa Tallinnast Huelva sadamase 4350 kilomeetrile – seda ilma autobahnide, tasuliste teede ja kahtlaste piirkondadeta. Reaalselt on Google’i pakutu lihtsalt ilus number, miinimumprogramm, sisaldades muuhulgas tuhandet kilomeetrit Prantsusmaad, mis pole kindlasti mõistlikem valik.
Läbitavate riikide nimistust lahkub Luksemburg, liituvad aga Šveits ja Monaco. Eeldatav kilometraaž kasvab koos riikide loendiga. Ja paratamatu tegelikkusega, mis sisaldab parkimiskohtade otsinguid ning spontaanseid trajektoorimuutusi. Ja soovi jääda kasvõi korraks ankrusse nii Saksimaa Šveitsis, Heidelbergis kui ka Schwarzwaldis.
Enam-vähem kindlalt võib öelda ainult üht: see karavan ei hakka mööda kiirteid sõitma, sest teekonna eesmärk on kruiis. Ühtlasi on see reis vägagi kaugel Helen ja Frank Schreideri tehtud Alaska–Tulemaa megamatkast vana sõjaväeamfiibiga – ajal, mil Pan-America magistraaligi polnud ja osa džunglist tuli matšeetedega maha võtta, et kasvõi mõni kilomeeter päevas edasi liikuda.
Kui Frank ja Helen jäätunud polaaraladelt lõpuks läbi troopiliste moskiitoparvede Lõuna-Ameerika tuulisesse tippu Ushuaiasse jõudsid, oli nende imesõiduki käigukasti asemel 40 kilo metallipulbrit.
Ilmselt asusid nad omal ajal teele usus, et õnne peab olema. Selles lootuses sõitsin ma ise ka kunagi autoga läbi Mauritaania. Ja lootus ei vedanud alt. Õnne jätkus veel tagasiteelgi seda sama tulikuuma nomaadiriiki läbides, mille politseijaoskonnad asuvad telgis ja piir Lääne-Saharaga kujutab endast põlenud autovrakkidega kaetud künklikku tühermaad.
Mul vedas ka Lääne-Saharas, Malis, Burkina Fasos ja Ghanas – midagi ei juhtunud, kuigi eeldusi vastupidiseks oli küllaga. Õnn sai otsa alles esimestel Euroopa-kilomeetritel Lõuna-Hispaanias. Ja teist korda veel keset Prantsusmaad – justkui mingil halenaljakal klounil, kes jäiselt lõikava purgaa käest tervena koju jõuab ja esikus ikkagi nina veriseks kukub.
Aga nüüd on uus võimalus – jätta astumata ämbrisse, mille sees on reha.