Tänase Budapesti aladel on maa seest pulbitsevaid geotermaalseid vesi kümblejad nautinud juba Rooma impeeriumi aegadest 3. sajandist. Ottomani riigi ülemvõimu all rajasid pašad Budapesti aga türgi laadi saunad, milles saab tänaseni liguneda ning elu üle järele mõtelda.
Läheks õige vanni, aga selleks peaks sõitma Budapesti
Vaatamata Ungari rahvuskultuuris levinud türklaste ikke alt välja võitlemise motiivile on Türgi stiilis saunad endiselt budapestlaste seas kõrgelt hinnatud. Hiljem, Austria-Ungari impeeriumi aegadel, rajati neid juurdegi ning vetemõnude nautimiseks on linnas mitmeid võimalusi.
Nii Austrias kui Ungaris on meile juugendina tuntud esteetiline liin nimetatud setsessionismiks, seda Gustav Klimti juhitud rühmituse Viini Setsessioon järgi. Gellerti hotell ja nende juurde rajatud vannid on selle stiili üks säravamaid näiteid. Vanne külastades satub supleja Esimese maailmasõja eelsesse Euroopa hiilgusesse, mis on ajaloohuvilistele käegakatsutav paljudes Kesk-Euroopa kantides.
Grandioosne arhitektuur ja mänglev kujundus teevad Gellerti vannidest koha, kus ennast võiks mõnusalt tunda Hercule Poirot või mõni muu vana maailma kodanlik epikuurlane. Peale ujumisbasseini saab väheke labürintlikus Gellertis külastada nii toas kui õues kahe erineva temperatuuriga vanne, 36 ja 40 kraadise veega basseine, vastavalt oma eelistustele. Inimesi oli Gellertis omajagu, nende hulgas ka turiste, tegemist ei olnud kõige vaiksema elamusega.
Soolased veed jätavad aga kraanide, piirete ja metalli külge oma jälje ning kõigil juugendlikel veesülititel oli niiöelda soolast habe eest, kus aastaid voolanud vesi oma sooli ladestanud oli. Kuigi ma ise hõbeehteid ei kanna, räägivad need kes kannavad, et veega reageerides sõrmuseid katnud must oksiidikiht kulus maha alles mitme päeva pärast.
Gellertist hoopis erinevad on Kiraly vannid ehk ungari keeles Kiraly fürdö. See saun või vann, kuidas soovite, rajati 16. sajandi teisel poolel ning nendes samades basseinides, kus linna toonane türgi sugu koorekiht lõõgastumas käis, istusin minagi nagu konn, vaid ninaots veest väljas.
Päris üksi ma polnud, aga sellist rahvasumma nagu Gellertis sealt samuti ei leidnud. Vaikuses vedelesid vees peale minu vaid mõned kohalikud vanemad ungarlased. Ilmselt aitab rahule kaasa ka vannide vanamoodne sisustus. Viimane remont toimus ilmselt 1980. aastatel ning moodustab üle 300 aasta vanuse vannide ruumiga meeldivalt kontrastse kihistuse. Muidugi on selle basseiniga ilmselt sama lugu kui vanaise kirve või Theseuse laevaga, kõik kivid ja torud on tõenäoliselt vanni tegevuse jooksul vähemalt korra ära vahetatud. Enamgi veel, vanni neo-klassikalised kõrvalhooned on ehitatud 19. sajandil.
Pooleldi maa sisse ehitatud vanniruumis domineerib kaheksanurkne bassein kuuma veega, ruumi servades on ka külmema ja ka päris kuuma veega väikesed vannid ning pääs aururuumi, täpselt nagu Araabia muinasjutus. Aastasadu oli ainuke valgustus kupli tillukestest avadest sisse paistev päike, täna on vanniruumi seintele paigaldatud elektrivalgustus. Niigi hämaras ruumis oleks mina eelistanud, et needki lambid oleksid välja lülitatud. Vannidest õhku heljuv udu ja aur oleksid üksikute katuseakende kiirtes veelgi enam särama löönud.
Võib-olla kirjeldab vannis mediteerimise mõju kõige rohkem ajataju kadumine. Olles enda sisemise kella järgi umbes poolteist tundi ligunenud avastasin ma riideid vahetades ja kella kiigates, et istusin vannis ligi neli tundi. Soolased soojad veed tungisid kujundlikult läbi inimkiudude ning muutsid midagi hingesügavas. Õnnis ligunenud tunne ei lahkunud õhtuks ning selle järellainetust oli tunda järgmisel päevalgi.
Buadepestlased võtavad vannitamist nõnda tõsiselt, et seal linnas on endiselt olemas vannide keskvalitsus. Omalt poolt võin ütelda, et tasub külastada ja tasub nautida.