Talvepuhkus: kuidas Anu Saagimist lumelaudur sai

Anu Saagim; "Olen üle prahi!" Foto: Erakogu

Meelelahutusportaali Elu24 juht Anu Saagim avastas talvepuhkuse rõõmud enam kui kümne aasta eest. Sellest saati on uisutamine, hokimäng, suusatamine, ja mis peaasi, lumelauasõit kindel osa tema elustiilist.

Anu räägib, et varakult ta talvepuhkuse veetmiseks plaane tegema ei hakka. «Ikka viimasel minutil nagu kõik normaalsed inimesed,» naerab ta. Pigem on see tundeküsimus – on talvi, mil hing igatseb mägedesse, kuid on ka talvi, mil külmast ja lumest niigi kõrini. «Tavaliselt saabub paanikahoog kevadel: appi, ma pole ju sel talvel veel lumelaudagi alla saanud, äkki lähen rooste!»

Nutune algus

Reisisihti valides eelistab Anu kaugemaid paiku kui Otepää. Olgu see siis Soome, Rootsi või sootuks Lõuna-Euroopa. Ehkki, tõsi see on, et just Otepääl sai ta kolmteist aastat tagasi esimesed lumelauaristsed.

«See oli veel enne lapse sündi,» meenutab Anu, et mäele meelitas teda kamp tunduvalt nooremaid inimesi, kellele suuskadega laskumine näis igav ning ajast ja arust. «Kuna tahan igavesti noor olla, ei saanud ma nende seltsis vanamoodsat inimest mängida. Nii et, piinlik küll, aga lumelauaga sõitma hakkasin ma edevusest!»

Anu meenutab, et kaks talve väldanud kukkumised olid nii valusad, et suurema osa Munamäel veedetud ajast ta lihtsalt nuttis. Osalt piinlikkusest ja osalt ka häbist. Asi muutus, kui lauasõit selgeks sai – aastaid varem armsaks saanud mäesuusad pani ta üle tüki aja alla siis, kui pojale lumelauasõitu õpetama hakkas.

«Lumelauaga sõites tekib väga šeff tunne. Tekib mulje, et oled väga osav, ja tõesti, vaatad suusatajaid kui täiesti mõttetuid inimesi,» itsitab ta nüüd ja nendib, et nüüdseks on ta sõitu harjutanud nii USAs, Šveitsis, Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal kui Põhjamaades. Endisest idablokist – näiteks Poolast, Rumeeniast, Krimmist ja Gruusiast – on ta Nõukogude aja lapsena targu eemale hoidnud. Kes teab, äkki täiesti asjata!

Petlikud reklaampildid

Anu arvab, et eelkõige sõltub paik, kuhu talisporti harrastama sõita, inimtüübist. Tema sõnul on väga tore ka Kesk- ja Põhja-Soome talikuurortides, kui seal südatalvel nii neetult külm poleks – kevadel on tunduvalt mõnusam. Üks on aga kindel – erinevalt isegi väga kallitest Lõuna-Euroopa suusakuurortidest saab Soomes ja Rootsis alati hinna ja kvaliteedi suhtes kindel olla. «Sest neil on head standardid,» ütleb Anu. Lapimaal, muide, kohtab tihti ameeriklasi ja jaapanlasi, keda meelitavad kohale šamaanid, põhjapõdrad ning legend jõuluvanast.

«Lõunas on hinnad üles kruvitud, aga elamistingimused vahel üsna spartalikud. Olen olnud hirmkallis hotellitoas, kus oli kolm voodit ja oma voodisse pääsemiseks pidin ronima üle teiste,» kinnitab Anu, kes on tihti mõnes Lõuna-Euroopa hotelli vastuvõtus paremate olmetingimuste pärast skandaalitsema pidanud. See on juhtunud aga enamasti siis, kui hotell valitud petlikult uhkete fuajee- või hotellifassaadi piltide järgi. Nüüd ta teab: õige valiku teed vaid siis, kui otsustad mitte piltide, vaid kohapeal käinute jutu järgi.

Puhkuse eest roppu raha maksvate Vene turistide eest pole aga Anu sõnul kusagil Lõuna-Euroopas pääsu, sest isegi kui mõni hotell neid kolme-neljakordsele tasule vaatamata majutamast keeldub, jagub neid mägikülas ikkagi kõikjale. Siiski on nendega pärast sportlikku päeva väga lõbus pidutseda. Ainult et siis on raudkindel – järgmisel päeval sa pohmelli tõttu mäele ei jõua.

Nautige ka Eestimaa talve!

Enne välismaa-reisi planeerimist, usub Anu, oleks aga igati mõistlik Eestis harjutada. Kõva uisutajana kavatseb ta isegi läheneva Tartu uisumaratoni kaasa teha. «Kui talv käes, siis nautige talverõõme kõigepealt siinsamas,» rõhutab ta. Tallinlased mingu näiteks Piritale, kus Anutki koos pojaga murdmaarajalt leida võib. «Uskuge, see on lausa müstiline kogemus – rada on piisavalt pikk ja väga vaheldusrikas, hästi hooldatud ja valgustatud.»

Pärast Nuustakul käimist soovitab Anu aga põrutada näiteks Itaalia Alpidesse, kus lisaks talispordi harrastamisele ka rahulikult bikiinide väel päevitada saab. Kui lumelaua võtab ta reisile üldjuhul kaasa, siis suusatajad võivad oma tohutu pagasikoormaga lennujaamades seiklemisest vabalt loobuda. «Tänapäeval on kõikjal ülikõvad suusalaenutused – varustus tasub ikka kohapealt võtta,» leiab Anu ning rõhutab: «Eriti tore on, kui hotell asub otse mäejalamil. Kõige ägedamad baarid tšillimiseks on ikka mäe otsas – seal saab olla liftide sulgemiseni. Toredad on ka öised sõidud valgustatud radadel, aga siis peab kokteilidega ettevaatlik olema. Olen siis igaks juhuks tagumiku peal mäest alla sõitnud.»