Kariibi mere saartest võlutud naine on külastanud saari juba 11 korda

Otse merre ehitatud restoran Pelican Aruba saarel, kus pakutav mereandide supp on Ene Leksi sõnul suisa oivaline. Foto: Erakogu

Tallinlanna Ene Leks on kolmeteistkümne aastaga külastanud Kariibi mere saari üheteistkümnel korral. Mis on see jõud, mis teda sinna ikka ja jälle minema sunnib?

Ene räägib, et avastas sealse piirkonna täiesti juhuslikult. 90ndate lõpul kavandas ta talvepuhkust Lapimaal, ent äkitselt helistas reisiagent: «Mis sa selle kalli reisiga jamad, sõida parem ülehomme kaheks nädalaks Dominikaani, 10 000 krooni, lennureis edasi-tagasi ja hotellis hommikusöök!» Miks ka mitte! 30 külmakraadi ja põhjapõtrade asemel 30 soojakraadi ning sini-sinine meri.

Dominikaani, Haiti, Jamaica, Kuuba, St Lucia, Barbados, Aruba – need on sihtkohad, kuhu Ene Leks, mõnesse korduvaltki, sattunud on.

Külalislahked kohalikud

«Mis mulle seal juba esimesest korrast meeldis, oli see, et ma ei kuulnud oma igapäevast keelekeskkonda: eesti, vene ja soome keelt, ja juba mõne päeva pärast hakkasin mõtlema inglise keeles. Olin võõrana võõras kohas, kellelgi polnud eelarvamusi, ja kuna tahan puhkuse ajal olla täiesti vaba, ka tuttavatest nägudest, mobiiltelefonist ja internetist, siis sobis seal mulle väga,» tunnistab Ene. Pealegi on kohalikud valge nahavärviga turistide suhtes äärmiselt avatud ja külalislahked, ning kui sulle meeldib merengue, bachata, salsa, calypso, soca, reggae ja r´n´b, peesitada lumivalgel liival palmi all ja rüübata head rummi, õhtuti ööklubis tantsu lüüa, ei oskaks paremat tahtagi. Musta vulkaanilise liivaga ja prantsuskeelsetest saartest on Ene eemale hoidnud – temale meeldib ikka valge liiv ja keelekeskkond, kus ise hakkama saab.

Enamasti siirdub Ene talvereisile kuuks ajaks, ent minekule eelneb põhjalik eeltöö, millega ta teeb algust juba kevadel. Kõigepealt mõtleb selgeks reisisihi. Ja kui esimesed viis aastat otsis talle peatuspaika reisiagent, siis nüüd tegeleb ta elamiskoha broneerimisega ise. Kusjuures – makstes kohale saabudes elamise eest sularahas, võib igasugu hinnaalandusi ja boonuseid üsna kergesti välja kaubelda. USA dollarid on igal saarel oodatud!

Lennupileti hankimisega alustab Ene sügise saabudes, kui lennufirmad kõikvõimalike talviste sooduskampaaniatega lagedale tulevad. Kuna sõit teisele poole maakera pole odav, on selge, et pilet tuleb varakult soetada ning selleks silmad-kõrvad ärksad hoida. Kui sõit peagi algamas, võtab Ene ühendust peatumiskoha hotellimänedžeriga, et endale lennujaama ja peatuspaiga vaheline päralesõit kindlustada.

Ta soovitab panna lugejal kõrva taha: ärge uskuge turismifirmade õuduslugusid kohapeal valitsevast kuritegevusest, mistõttu peaks kindlasti tellima kõrge aiaga viietärnihotelli. «Kõikjal on väga turvaline,» rõhutab Ene, kes võtab elamise alati sinna, kus elavad ka kohalikud. Ta tahab mitte giidi, vaid inimeste endi käest kuulda, kuidas neil elu läheb ning proovida, kuidas maitseb kohalik köök – peamiselt tume riis ning kergelt vürtsikas kana ja kala.

Ajavahega harjumiseks kulub nädal

Ene hindab oma reise üsna odavaks – lennupiletitele, hotellitoale, vaatamisväärsustega tutvumisele ja muudele kuludele arvestab ta kokku umbes 3000 dollarit, kuid kindlasti tuleks teha ka reisikindlustus. Muide, paljudel saartel on 30 päeva viisavaba ja mõnel rohkemgi. Ent arvestada tuleb, et pea nädal kulub ajavahega harjumiseks. «See lähebki lihtsalt enese õigesse aega magamiseks, kuid tavaliselt uurin sel ajal välja, kus asub lähim supermarket, kus asuvad baarid, restoranid, kus on rand. Vaatamisväärsuste uuring jääb eelnevaks kodutööks, kuid ekskursioone tellida soovitan kindlasti alles kohapeal.»

«Kui tuttavad Eestis alati imestavad, et mida sa seal kaugel nii kaua üksinda teed, siis – üksinda pole ma seal end tundnud. Minu reisimise võlu ongi see, et kontrollin oma aega – kui tahan, olen üksi ja loen palmi all raamatut, kui tahan suhelda, lähen baari ja suhtlen, olgu siis turisti või kohalikuga,» ütleb Ene, kuid nendib, et turisti privaatsust hindavad kohalikud väga. Nii näiteks võib vahel pealetükkivaid kaupmehi kohata vaid rahvarohketes randades, ent nemadki taanduvad kohe, kui neid kaubapakkumise eest viisakalt tänad ja kena päeva jätku soovid.

Ene eriliseks lemmikuks on briisidest hellitatud Barbados, eeskätt sealsete erakordselt lahkete, heatahtlike ja naeratavate inimeste pärast. Seetõttu tunneb ta end Eestisse naastes vähemalt paar esimest nädalat imelikult: naeratus ei taha isegi poes sisseoste tehes näolt kuidagi kaduda. Kariibi mere saartel naeratavad ju sulle pilkude kohtudes kõik, ja seda nii tänaval kui supermarketis.

«Ja kui mõnus on tulla tagasi miinus kümne kraadisesse kargesse talvesse, eriti kui on päikesepaisteline ilm,» õhkab Ene. «Kultuurišokki mornide kaasmaalaste sekka naastes mul enam ei ole. Ma ju tean, kuhu tagasi tulen.»