Hetke pärast jookseb asjaosaline kaubaladuja kohale ja asub varmalt käru eemale lükkama, ise lausudes:
«Nii sa ei näe midagi, ma ikka viin need eest ära, siis parem ülevaade.»
Tänan viisakalt, tema sätib käru paar meetrit eemale paika ja lisab siis:
«Ah, riiulid puha kaupa täis, aga ega siit võtta küll midagi ole. No kõike justkui on, aga vaat, millised välja näevad – kes see neid ikka tahab. Ei nägu ega tegu! Mina ei tea, miks nad midagi korralikumat ei too siia.»
Ma vaatan talle paar minutit paar juhmi näoga järele. Minu jaoks ennekuulmatu müügitaktika. Mulle küll meeldib – ostaks nüüd neid suvikõrvitsaid või kiusu pärast!
...Tõnis istub kord Kõpu kandis ajaviiteks ühes turismitalus, kus ka söögikoht avatud. Istub ja ajab perenaisega juttu nagu saareinimesed ikka. Loomulikult on seesugune olukord perenaisele igati paslik enda rasket elu kurta:
«Ah, mis mul siin läheb… Näed ju ise, turiste pole, kedagi ei käi, vaikus. Mis äri ma siin ajan või mida teen. Niimoodi leiba juba lauale endale ei too.»
Tõnis noogutab kaastundlikult kaasa. Mis sa ikka oskad teha või kaasa rääkida, kõrvalises kohas võib turismiäri tõepoolest olla veidi komplitseeritud.
Järsku keerab hoovi suur buss, entusiastlikud näod akendest uudistamas. Perenaine hüppab näljaste turistide sisenedes krapsakalt laua tagant püsti ja lippab kui noor hirv seinale paigutatud menüült pakutavaid toidunimetusi maha võtma, ise samal ajal juurde kommenteerides, et ikka seda tal ei ole ja seda ei jagu jne. Suud ammuli vaatavatele külalistele teatab lahke perenaine veendunult:
/nginx/o/2019/10/25/12686391t1h972c.png)
/nginx/o/2018/08/09/11166645t1h037a.jpg)
