Minu vend Taavi on täielikus hämmingus.
Keset tühja taldrikut ilutseb üksainus pikk viiner, kaaslaseks tumepunane kuhjake ketšupit.
Minu vend Taavi on täielikus hämmingus.
Keset tühja taldrikut ilutseb üksainus pikk viiner, kaaslaseks tumepunane kuhjake ketšupit.
«Kas see on mingi varjatud kaamera trikk?» Taavi vaatab nõutult mulle ja Miku isale otsa.
Ei, see ei ole varjatud kaamera trikk. Kaugel sellest. See on lihtsalt Austria.
Oleme väikesel matkal Alpides, Viinist paaritunnise autosõidu kaugusel, ning jõudnud just pärast pikka väsitavat vantsimist üles Schneebergi tippu. Tee peale kaasa võetud võileivad on otsas ja veepudelid tühjad. Parim võimalus kaotatud jõuvarusid taastada on hubases mägitrahteris üks korralik lõunasöök nahka pista. Just see meil plaanis ongi.
Miku austerlasest isa esiti muidugi imestas, kuidas mu vend sellise kurnava matka peale üldse näljane pole. Nii kõvad mehed need eestlased! Tulevad laugelt ja meriselt maalt, aga mäed, näe, ei suuda neid näljaseks muuta, kuigi hingeldama panevad küll.
Aga mida Taavi ei teadnud ja meie Miku isaga tellimise ajal ei taibanud talle öelda, on see, et menüüd tuleb lugeda üks ühele. Kui menüüs on kirjas «viinerid ketšupiga», siis tuuakse viinerid ketšupiga. Oleks rumalus oodata sinna kõrvale toorsalatit, kurki-tomatit ja friikartulit. Ning kui te tellite viineri ainsuses, siis viisakas kelner austab teie soovi ja just selle te saategi.
Muidugi ei pidanud Taavi sel korral ühte viinerit silmas. Tegelikult oli Taavil mitmetunnisest füüsilisest pingutusest kohutav nälg. «Viineripraad!» mõtles ta. «Selle ma võtan, saab kiirelt kätte.» Praest on aga asi sama kaugel kui ühe vesiroosiga tiigilomp suurest sinisest ookeanist. Viiner taldrikul ei vasta kuskilt otsast sellele, mida mu vend korralikult lõunasöögilt ootab. Ta tahtis ikka ühte portsjonit, aga väike keeleline apsakas ja valestimõistmine tagas selle, et toit taldrikul šokeerib. ...Jah, Austrias tuleb täpselt lugeda, mis menüüs kirjas on, sest ainult ja ainult seda sa ka saad. Kui kirjas on Viini šnitsel sidruniga, siis on taldrikul paneeritud imeõhuke lihalõik, millel on tõeliselt majesteetlikud mõõtmed, ja sidrun, mida sinna peale pigistada. Salat tuleb sel juhul eraldi juurde tellida.
See oli katkend Triinu Viilukase raamatust «Minu Viin».