/nginx/o/2018/07/20/10966123t1h91f0.jpg)
Kui arst, oli Siegfreid Talvik tulnud Saaremaale peamiselt ikka tööasjade pärast. Ta uuris leeprat ja just Audakul asus tol ajal tuntuim pidalitõbila. Aga Pilguse mõisas oli sisse pühitsetud nõdrameelsete varjupaik. Kuid jätame vahele tema tööalaste visiitide kirjeldused ja siirdume koos Talvikuga edasi jalgrattamatkale mööda Saaremaad.
Jalgratas oli 20. sajandi algul muutunud rahva hulgas tõeliseks lemmikuks ja liikumisvahendiks, mis andis hindamatu vabadustunde. Nii hüppaski Siegfried Talvik ühel hommikul sadulasse ja võttis suuna Kärla poole ja sealt edasi Mustjala metsadesse. Paras liikumiskiirus andis võimaluse nautida uhkeid männimetsi, kuni läbi puudekohina hakkas kuulduma meremüha.
Mustjala lähedal tuikusid talle vastu purjus mehed ja monopoli ees avanes õudne pilt: surnud vanamees kummuli maas, viinast võetud. Egas põhjuseta polnud Mustjala monopolil kõige suurem aastane läbimüük Saaremaal.
Sõtkudes piki Küdema lahe kallast põhja poole, mõtiskles doktor laevaehituse tuleviku üle: «Purjelaevandus läheb Saaremaal tagurpidi, neid ei ehitata enam juurde. Kuuldub meremeeste seas juba arvamist, tarvis olevat suuremaid mootoritega raudpurjelaevu ühiselt osta.»
/nginx/o/2018/07/20/10965390t1h5ba2.jpg)
Pangal tegi rändur pikema puhkepeatuse, kuulatas kinniste silmadega sügavalt alt kostvat merekohinat ja lasi pilgul puhata helerohelisel veelagendikul, mida kusagil kitsendav rand ei piiranud. «Looduspildi suuruse ja aulikkuse ees jäävad väikeseks kõik inimlikud suurusepüüded,» nentis mees ja asus siis mööda üksildast kordoniteed Triigi poole läbi noorte männimetsade ja karjamaade, läbi värske heinamaa. Asuka külas paistis üle vee pika halli joonena Hiiumaa lõunarand ja peagi võis öömajale jääda.
Ärganud vaikse laintekoha saatel, sättis doktor Talvik oma reisisihti nüüd lõuna poole – läbi Karja Valjalasse. Kitsuke krobeline tee viis risti läbi Saaremaa südame. Seekord madalad männid, koltunud kivipankadega üle külvatud karjamaad ja üksikud rohetavad põllulapid. Imestama panid teda imelopsakad lehtpuumetsad. Lõpuks kerkis idüllilisest ümbrusest Valjala kiriku nurgeline kivikast oma sõrmkübarataolise torniga.
Vastu loojuvat päikest võttis ta viimaks suuna Kuressaare poole. «Postmaantee pääle välja saades tunned ära, et Saaremaa oma nime «rattasõitjate paradiis» õigusega kannab. Otsekui tsementuulitsat mööda lendad maanteel tuulega võidu.» Sügav hämarus kattis maad, kui mees linna jõudis.
Sõrve külastus
Sõrve reisi kirjeldust alustas doktori Abruka vallamajast, mis seisis otse lahtise mere ääres, teisel pool maanteed suur Salme küla hulga pisikeste tuulikutega. See küla oli tol ajal kõige tähtsam kalapüügikoht Sõrves. Mõne aasta eest oli üks kohalik ettevõtja asutanud kalastuseäri ja asunud võistlema lätlastega, kes varemalt lahel võimutsenud olid. «Siinsed sprotid ja kilud on ka tõesti üsna peenikese maitsega juba,» kiitis Talvik.
Mööda Jämaja postmaanteed läks sõit paari-kolme versta laiust maariba mööda lõuna poole, kuni rattur jõudis väikese kuusetuka sisse, kus pahemat kätt Anseküla surnuaed seisis, paremat kätt Tiinuse mõisa park. Kaimri külast alla mööda liivamägesid, mille taga madalal mererannal seisis Vintri küla.
«Päris häda vaadata, et eluaegsed kala- ja meremehed ujuda ei oska, ei ka üleüldse suplemaski ei käi. Vintri külas on kõik kalamehed ja teenivad hästi. Aga viina pääle on mehed maiad! Viimastel aastakümnetel on hakatud ikka rohkemal arvul siit lapsi Kuramaale karjasteks saatma – rannaliivlaste juurde. Eluvõitlus on sedavõrd intensiivne, et isegi lapsed kaasa peavad lööma.»
/nginx/o/2018/07/20/10965427t1h564a.jpg)
Siis keeras Siegfried Talvik postimaanteelt ära ja seikles mööda väikesi külavaheteid Lõupõllu ja Kaunispe kaudu Kargi mõisani. Sealt metsavahelt, kõrgelt mäerinnakult, mille külgesid mööda selged veelätted alla nirisesid, avanes lai vaade üle küla, üle lopsakate niitude kauge mere silmapiirini. Jämaja külast läbi mereranda, kus veel läänepoolne taevas purpurpunases päikeseloojangus lõkendas ja siis kolm versta läbi tiheneva hämaruse, kuni reisimees Torgu vallamajja öömajale jõudis.
Hommikut läks Siegfried Talvik tervitama Mõntu randa, mis oli tema meelset Saare ilusaim rand. Kaugel silmapiiril Kuramaa rand ja Sõrve lõunatipult ära paistmas Sääre valge tuletorn. Kõrgel merekaldal seisis Mõntu mõis – stiilne valge ehitus kauni puiestikuga.
Algas 48 versta pikkune tee Kuressaare poole, mis kulges vaheldumisi metsas ja mererannas. Ilm kiskus vihmale ja Salmele jõudis mees juba üleni porisena. Kuna maantee oli tublisti läbi ligunenud, siis keeras ta Järve kohalt mereranda. Üle liivakinkude, tükk maad läbi männimetsa ja ees avar vaade üle mere. Vihmavalingud andsid järele ja meri sinas jälle päikesepaistel, mis tõstis kohe ka meeleolu: «Järve on igatahes üks pärlitest Saaremaa vaheldusrikkas looduses.»
/nginx/o/2018/07/20/10965504t1hc151.jpg)
Nasva küla lähedal astus Talvik jälle maanteele, mis aga järjest kehvemaks muutus. Muistne merepõhi oli ikka veel üsna soine. Mida lähemale linnale, seda hullemaks muutus tee. Loode kõrtsist edasi pääses vaid ratast käekõrval lükates. «Üsna mõnus, kui Loode «süllast» üle jõudes tahedaid uulitsakive jalge all tundsin. Lõpp hää, kõik hää, arvasin, kui palavas saunaleilis väsinud liikmeid sirutada sain,» lõpetas doktor oma matka kirjelduse.
Kuressaare kuurort
Enne ärasõitu kehastus Siegfried Talvik uuesti härrasmeheks ja heitis pilgu Kuressaare kuurordile, mis küll tema sealviibimise ajal hooajavälises vaikuses suikus. Kuid tegelikult oli sellel linnakesel juba poole sajandi pikkune suvituslinna traditsioon selja taga.
/nginx/o/2018/07/20/10965531t1h9b61.jpg)
Juba 1840. aastal oli kohalik puusepp Jakob Weise rajanud umbes praeguse staadioni kohale esimese mudaravila. 60. aastatel aga oli ilmet võtma hakanud linnapark. 1890. aastaks olid lõplikult välja kujunenud suvituselu kaks keskust: pargiväljak koos seda ümbritsevate ehitistega – kõlakoja, tivoli ja kuurhoonega – ning mererand oma alleede, kohviku ja suplusmajakestega.
Kohvik-muusikapaviljon Tivoli kuulus linnale, kes selle suveks välja rentis. Seal pakuti hommikul seitsmest õhtul kümneni šokolaadi, kohvi ja teed. Kuurhoone ehk «lõbu maja» avapidu toimus 11. juunil 1889. Hoones olid puhvet, restoran, lugemistuba, kaardimängutuba, daamide tuba, saal, lahtine veranda ja vaatetorn. 1895. aastal oli siin esimest korda näidatus tolle aja suurt uudist – «udupilte». Lugemismajakese ehk Lesehalle asemel asutati hiljem lasketiir, tenniseväljak rajati 1901. aastal ja seda kasutati küllaltki tihedalt.
/nginx/o/2018/07/20/10965555t1hed02.jpg)
Parki ümbritses aed ja tihe hekk. Sisse pääses kuue värava kaudu, mille ees müüdi pileteid. Tsaariajal maksis pilet tervelt 10 kopikat ja see tagas, et sinna tõesti ainult rikkam rahvas patseerima pääses. Linnavalitsuse eeskiri sätestas, et park ja alleed on mõeldud puhkajatele, mistõttu tööriietes ja tööriistadega töölistel oli keelatud sealt läbi käia. Ei tohtinud seista, istuda ja mängida muruplatsidel, noppida lilli, lõhkuda pinke ja toole. Koeri võis ainult paela otsas jalutada, vanemad pidid jälgima oma lapsi, et need ei segaks muusika kuulamist.
Suvitushooajal korraldati pargis kontserte, näitemüüke ja ilutulestikke. Esinejaid oli nii kohapealt kui väljastpoolt ja muidugi olid need üritused väga populaarsed. Tsaariajal korraldas linnavalitsus igal suvel pargis ühe lastepeo ehk Kinderfesti. Ilutulestikke tehti tavaliselt jaanipäeva paiku rannas ja neid kiideti suurejoonelisemaks kui kuskil mujal.
Tori poolt ringi ümber pargi asetsesid mudaravilad, pansionaadid ning võõrastemajad. Rannas seisid suplusmajakesed, mis algul olid ajutised: kevadel ehitati ja sügisel lammutati. Esimene rannakohvik ehk joogipaviljon valmis 1884. aasta suvehooaja alguseks ja see oli mõeldud peamiselt mineraalvee jt jookide müügiks. Paviljoni juurde rajati puiestee ja paigutati istepinke.
/nginx/o/2018/07/20/10965639t1ha57c.jpg)
Rannas asus Saksa jahtklubi, rahvasuus Kiisa kabel, mis oli valminud 1909. aastal ja see andis hoogu tegelemiseks veespordialadega. Paadisadamast ehk «Tursa kirikust» said alguse lõbusõidud Tori lahele ja Abrukale. Vaatamata mitte just headele ujumisvõimalustele oli rannas ilusate ilmadega päris palju rahvast aega viitmas. Oli hooaegu, mil suveorkester andis promenaadikontserte kordamööda nii pargis kui ka rannapaviljoni juures mere ääres.
/nginx/o/2018/07/20/10965676t1ha40a.jpg)
Juba 1912. aastal rajas riialane Berzin Tolli tänav 25 (praegu Tolli 1) proua Wildenbergi majja kinematograafi, kus esimene kinodemonstratsioon leidis aset 17. juunil. Linna ainsa kinona tegutses Skala kuni 1923. aastani. Kuigi oli nurinat nii tehnilise sisseseade kui ka filmide kvaliteedi üle, oli saal alati rahvast pungil.
Üks suur probleem linnakese suvitajatel muidugi oli – sarvilised piimaandjad. Peaaegu igal Kuressaare majaomanikul oli lehm. Tavaliselt läksid need iseseisvalt kes Loode, kes Roomassaare karjamaale. Hommikuti sattusid hilised karjamaale minejad ning varajased mudaravilasse tulijad tänaval kokku. Koju tagasi jalutasid lehmad parajasti orkestri õhtuse kontserdi ajal.
Suvitushooaeg oli linnale alati suursündmus. Selle algusest ja lõpust teadustati ajalehes ja avaldati puhkajate nimekirju. Enne Esimest maailmasõda ulatus suvitajate arv linnaelanike arvuni ja see oli 3 - 4 tuhat. Linnas oli avatud neli konsulaati – Saksa, Hollandi, Rootsi ja Soome. Regulaarne laevaühendus oli Riia, Helsingi, Stockholmi, Pärnu ja Tallinnaga ning toimus 1894. aastast alates läbi Roomassaare sadama.
Doktor Talvik heitis viimase pilgu linnakesele lossivalli pealt. Vallikraav oli mehekõrguselt kõrkjaid täis kasvanud, valli enese nõlvad aga tiheda lehtpuuvõsaga nii seest- kui väljastpoolt kaetud. Sellegipoolest oli see tore jalutuskoht. Vaba vaade merele üle laia vesise karjamaa. Pahemat kätt, versta kolm eemal tossutas Roomassaare sillas aurulaev Osilia, millega ka tema paari tunni pärast asutas ära sõitma; otse üle mere metsarikas Abruka saar; pahemat kätt linna ääres Põduste jõe suus pisikesel Tori saarekesel linna haigemaja. Veel kaugemal lokkas mööda mereranda Loode mets, mis peitis endas kuressaarlaste armsaimat väljasõidukohta - Port-Arturi nimelist kõrtsi.
/nginx/o/2018/07/20/10965792t1ha719.jpg)
Kojusõit Roomassaarest Tallinna
/nginx/o/2018/07/20/10965713t1he3cc.jpg)
Aurulaeval ja sadamasillal kihas vilgas elu. Teine ja varsti kolmas kell. Laev keeras end pikkamööda ringi, nina mere poole, ja tossutas poole auruga sadamast välja. Vilu läänetuul lõikas vastu silmi, tõi karastust ja söögiisu. Piki randa läks sõit põhja poole ja varsti kadus Saaremaa viimane viir.
Õhtuhämarus tihenes. Pärast õhtusööki tekile astudes oli taevaalune juba tumenenud ja laevatuled olid põlema pandud. Keskööks jõuti Tallinna reidile. «Meie ees laiutab Tallinna panoraam: Toompea vali profiil, valge Estonia teatrimaja oma roheliste katustega, vasakut kätt laiutab Pirita rand oma Tallinna suvekolooniaga, kuna parema kätt Teliskopli rinnak paistab, tulevaste kindlustuste ja laevatehaste ase. Peagi lahkume merelt,» lõpetab doktor Talvik oma reisikirjelduse.
Kasutatud: