:format(webp)/nginx/o/2018/07/20/10963432t1h92df.jpg)
Kuhu veel võiks keset suurt suve reisima minna kui mitte Saaremaale. Oma reisimuljed 1913. aasta kevadel ja sügisel pani kirja doktor Siegfried Talvik.
Kodumaine reisikiri aastast 1913: minna tuleb kindlasti Vilsandile, kus ootab noor ja agar majakavaht!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väljas veeremas» I ja II ilmusid Eduard Virgo toimetusel Postimehe kirjastuses raamatus «Oma maa». Siinses jutustuses on kaks reisi sujuvalt liidetud.
Dr Talviku varasemast tegevusest Kihelkonnal
/nginx/o/2018/07/20/10963029t1hbb20.jpg)
Siegfried Talvik (1878-1929) töötas noore arstina Kihelkonnal aastatel 1907-1909 ja juba siis mõistis ta suurepäraselt koha perspektiive mudaravi keskusena. Hiljem sai temast tuntud arstiteadlane ja Tartu Ülikooli kohtumeditsiini professor (muuhulgas on ta ka luuletaja Heiti Talviku isa). Noor arst suutis oma lühikesel tööperioodil Saaremaal käivitada kaks uut algatust.
Üheks sai mudaravila ehitamine Kihelkonna Abaja talu mereäärsetele maadele, mille rajamiseks ta kogus raha aktsiate müügist. Hoonegi saadi katuse alla. Siis aga tekkisid Talvikul vastuolud sakstega ja ehitus seiskus. Hea võimalus muuta Kihelkonna kuurortasulaks jäi teostamata.
Teine Siegfried Talviku algatus – avada Kihelkonnal progümnaasiumitüüpi õppeasutus – teostus. Tema eestvõttel organiseeriti kõigepealt Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Kihelkonna osakond, mis alustas uue kooli korraldustöid ja elementaarkool alustas tööd 1908. aastal kaupmees Thomilt renditud ruumides.
Laevasõit Riiast Roomassaarde
Ühel oma 1913. aasta reisil asus Siegfried Talvik Saaremaa poole teele Riiast aurulaeval Imperaator Nikolai. Ta on kirjeldanud oma meeldivat merereisi: «Punkt kell 3 p.l. võttis laev Riia sadamasilla ääres ankru üles ja asus teele. Alla mööda tasast Väina jõge läbi halli udu. Varsti on kadunud Riia tornid ja ees lööb tuhmilt vastu helkima Bolderaa paagi vilktuli õieti päise päeva ajal. Lätlane-loots lahkub hääd reisi soovides, meie aga libiseme jõesuust välja merele. Uduviled pannakse hüüdma. Kamandusillal on kõrgendatud valvusekord. Öö ja udutont hakkab peale suruma, laeval süüdatakse tuled. Kapteniks on noor agar eesti meremees, niisamuti on kõik laevamehed eestlased, enamasti Saaremaalt pärit /…/. Laeva einelaud on lätlaste käes. All, elegantses pruunis laevasalongis on soe ja valge ja kodune ja grammofon võristab oma lustilisi viisisid.» Käinud pärast õhtusööki veel üleval tekil, uinus doktor lainete tasase sulina saatel. Hommikul leidis ta laeva seismas ankrus Kuressaare lähedal tiheda udu käes. Alles lõuna paiku söandas alus ettevaatlikult edasi nihkuda vahetpidamata sügavust loodides.
/nginx/o/2018/07/20/10963095t1h5bdb.jpg)
Varsti tuli päike välja ja udu hajus. Silm hakkas seletama Roomassaare sadamasilda, üle lageda karjamaa paistavat Kuresaare halli majadekogu ning mütsakat keskaegset piiskopilossi oma kahe tugeva madala neljanurgelise torniga. Randumiskoht kihas kirjudes rõivastes inimestest, hobustest, vankritest ja kaubalasudest. Linna poole sõites kostus eemalt karjakellukeste mahedat kõlinat.
/nginx/o/2018/07/20/10963127t1h2e97.jpg)
Videvikus tegi härra Talvik jalutuskäigu Kuressaares. Kubermangu uulitsal rõõmustas tema südant Eesti Seltsi maja: «… nägus, viisakas, peenikene. Rüütlisuguvõsa residents läks eestlaste kätte veel enne, kui kohalikud sakslased kätt ette jõudsid panna. See sündis 1911. aastal.»
Mööda vana postimaanteed Kuressaarest Kihelkonnale
Postimaantee Kihelkonnale algas Kohtu tänavalt. Möödus Sõrve teekäänakust, kus muistsel ajal seisid kaak ja häbipost; möödus Kellamäe mõisast ja kohmakast laiast kõrtsist, mille ees tukkusid maamehed koos oma hobustega. Siis hakkas vasakut kätt helendama Suurlahe veepind, mis doktori teadmist mööda peitis endas «arutul hulgal tervekstegevat muda». Edasi läbi halli Mullutu lepiku, üle kuivanud Kärla oja kuni paistma hakkas keset toredat parki seisnud Paadla mõis.
Mäeseljandikul võttis reisijaid vastu Saaremaa idüll: põliseid taluõuesid piiravad kiviaiad, paiguti varisenud, ümberringi põlised tugevad puud, madalad ja hallid talumajad, uppumas laiade raskete õlgkatuste alla. Külast läbi karjamaal laialipuistatuna kuus-seitse pisikest neljanurgelist Saaremaa «tuulingut» kivivarede otsas, ahtakesed tiivad tuule käes sibamas.
/nginx/o/2018/07/20/10963198t1he936.jpg)
Siis jõuti juba suuremasse Sõmera küla, mille tavaliste talumajade vahel paistis silma uue aja esindajana suur kõrge Hollandi tuuleveski. Varsti hakkas paremat kätt silma Kärla luteri kiriku hall torn ja äsjavalminud lumivalge ministeeriumikool. Veel tükk teed, paiguti täis tuiskliiva ja siis jõuti Lääne-Saaremaa metsadesse: «Vahelduvad männitukad, liivarinnakud, karge karjamaa, tee ääres kraavides kristallselged veenired. Veel üks tubli tõus mäkke ja hobused peatuvad Taavi kõrtsi esisel. Selles puruvanas metsakõrtsikeses esineb veel muistne teo-aeg. Tahmane ja tume kõrtsituba, põrand paekividest, lohku ja kühmu tallatud, määratu suur ahi nurgas, viltu vajunud pisikesed aknakesed, paar puupinki seinte ääres, lage lett, mille peal norutavad paar üksildast pudelit õlut ja kord sarveks kuivanud kringlid, leti all tünnike põrgulaket, mida siin koduõlleks kutsutakse.»
Pärast kõrtsipeatust viis tee ikka edasi pärimäkke, kuni «24. verstaposti juurde jõudes seisatamegi Saaremaa kõige kõrgemal tipul, umbes 140 jalga üle merepinna». Sealtpeale hakkas tee jälle allamäge minema, kuni läbi õhtuse videviku ilmusid Viki küla tuhmid kontuurid. Põline küla oli laupäevaselt vaikne, ei paistnud ei tulukest ega kostnud koerte kisa. Ning siis paistiski lõpuks reisi sihtpunkt, Kihelkonna. Pimedusest vilkusid vastu aleviku tuled ja vastu tumedat taevast kerkis kõrgele kiriku sirge torn. Kaugemalt üle pimeda mere vilgatas Vilsandi tuletorni valguskiiri.
Kihelkonna alevik
Doktor Talvik nentis pühapäeva hommikul rahulolevalt, et tema endine armas Kihelkonna seisis ikka veel «vana hea koha peal, silmnähtavalt uut ei ole märgata». Parim võimalus tuttavaid kohata oli minna kirikusse, kuhu kogunenud rahvas ei näinud hoolivat tuulest ega vihmast. «Ka naised kerges pühapäevariides. Ei ole kusagil märgata seda hirmsat seitsme-undruku või viie-särgi süsteemi, mis ülemaal moes /…/ aitab küll lambanahast pihik või vest hariliku jaki või pintsaku all /…/. Kujud ja kõnnak paistavad selletõttu kergetena, sihvakama ja painduvamana. Teine asi mis silma paistab, on kihelkondlaste kõrgem kasv, niisamuti kui sõrulastel. Vahest on siin kõige rohkem põliste viikingite verd.»
Doktor Talvikut kurvastas see, et seltsielu endiselt vindus nagu tuli toores puus – üksikud vedasid avaliku elu koormat, hulgad aga paistsid ikka alles pendeldavat nende elu kahe naba vahel: kirik ja kõrts. Õhinal osteti talukohti päriseks, kuid igapäevaelu kippus ikka leivamuredesse uppuma.
Siinne asustus oli tekkinud tänu Rootsiküla sadamale ja aleviku südameks sai kolmnurkne teerist, kust võis suunduda Kuressaarde, Lümandasse või Tagamõisa poolsaarele. See oli ühtlasi turuplatsiks.
/nginx/o/2018/07/20/10963236t1h3d0e.jpg)
Silmapaistvamaks persooniks tolle ajastu Kihelkonnal oli kahtlemata kaupmees Karl-August Thom, kellest peale Talviku on oma memuaarides pajatanud ka Aino Kallas. Juba 19. sajandi lõpus oli ta ehitanud sinna neli maja, mis said tulevase aleviku tuumikuks. Noorena Kihelkonnale tulnud ja töötanud mõisavalitsejana ja -rentnikuna, sai temast 2. gildi kaupmees ja kaubandusest kogutud raha paigutas Thom laevaehitusse.
Koos teiste rahakamate meestega toetas ning kavandas ta Kihelkonna kirikule torni ehitamist, mis valmides sai Saaremaa kõige kõrgemaks torniks. Thomi teemaja asus otse aleviku südames ja seal võis saada ka öömaja. Hiljem kasutati rajatist rahvamajana ja renditi koolile ruume. Thomi majas asus ka rohupood ja seal oli kunagi endale kohaliku arstina ruume üürinud ka dr Talvik.
/nginx/o/2018/07/20/10963288t1h6da1.jpg)
Kui doktorihärra nüüd Kihelkonnale jõudis, oli tekkinud juba omaette apteegimaja, teemajas tegutses Jaan Hõbeniku raamatupood, kus ka raamatuid laenata sai ning alevikus küpsetasid leiba-saia koguni kaks pagarit. Töötas veel mitu talupojapoodi, õllepood ja viinamonopol Minnuse talu vastas. Koht oli saavutanud juba täiesti linliku ilme. Enamus hooneist aleviku südames olid värvitud, neid ilmestasid avarad aknad ja klaasverandad.
Sadamate romantika
Doktorihärra jalutas Rootsiküla lahe-äärsele Abaja nukile ja kirjeldas seal avanenud vaadet: «Pahemal pool madala kadakavõsaga kaetud Papisaare nina, mille tagant udukriipsuna paistab Kiirasaare rand. Paremat kätt Oiu-Kurevere rand, mis teravalt merre lõikab valgepaasilise Jaagarahu ninaga, kus hallid kuurid seisavad, kalameeste võrkaiad ja rühid ja randvahtide kordon. Ees aga laiutab lage meri, täis laidusid ja veealuseid kive. Siinsamas lähedal Vasika laiul seisab hallist graniidist obelisk – mälestuseks anderikkale noorele looduseuurijale dr Streiffile, kes Filsandist tulles põrkas vastu veealust kivi ja põhja läks.»
/nginx/o/2018/07/20/10963326t1h21a7.jpg)
Siegfried Talvik pani oma lugejatele südamele, et nad Kihelkonnale saabudes mitte käimata ei jätaks Vilsandil, sest sealne noor ja agar majakavaht näitavat suure lahkusega oma tuletorni, «selle peenikest valgustamisemehhanismi oma hiigla-klaasiprismadega, millest läbi tuli helgib merele kuni 50 km peale ümberringi». Selle välirõdult avanevat aga unustamatu vaade kuulsatele ja kardetud laevade surnuaedadele – Kuradipõhjale ja Suurele Kuivale.
Ühel päeval võttis doktor ette käigu Papisaare sadamasse. See oli tema meelest Saaremaa minevik ja tulevik. Siit oli alguse saanud Kihelkonna rikkus: ehitatud ühe-, kahe- ja isegi kolmemastilisi purjelaevad, millega kaptenid ja laevaomanikud püstitasid oma elumajad ja panid käima tulutoovad ettevõtted.
Kuid nüüd kostis siit suuremat ehituskära kui eales varem. «Mere äärde välja astudes näeme enese ees piklikku künklikku liivajoomet, mille kallakuid ja harja katab kõrge tellingutemets. Üle kingu mere äärde viib lai tänav, sellest risti üle käib niisama lai põiktänav ja nende tänavate ääres, mõlemil pool, on ehitusel terved read suuremaid puumajasid, mille ümber ja sees töörahvast liikumas. Ümberringi paukumine, tahumine, raiumine. Siin kerkib üles terve väike linn; juba tuleval aastal asub siia mereväe-õhulaevastiku osakond.» Vene mereministeerium oli alustanud nn Kihelkonna varjusadama ehitust.
Homme reisikiri jätkub, siis rändame koos dr Talvikuda mööda Saaremaad jalgrattal.
Kasutatud:
- Siegfreid Talvik. Sule ja skalpelliga. Ilmamaa 2015.
- Maret Soorsk. Suvituselust vanas Kuressaares. Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1997 – 1998
- Reet Truuväärt. Kihelkonna aleviku kujunemine. Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamat 1995 – 1996