Saada vihje

Tätte reisikiri: päris hull festival

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte saab ümberilmareisil peaaegu et kuuli. Tema röövimine on selle kõrval tühiasi.


25. september, Paapua Uus-Guinea, Port Moresby. Oleme siin saarel veetnud juba kümme päeva. Meretee pole meid vahepeal edasi viinud, küll aga on siinsed ettevõtmised ajas vähemalt tuhat aastat tagasi kandnud.

Port Moresby olla üks kuritegelikumaid linnu maamunal ja siin me oma aega ei raisanud. Sõber Tiit Pruuli ja vahetusmadrus Andrus Hiiepuu korraldasid seikluse, mis tahab oma erakordsuses veidi seedimisaega.

Lendasime mägilinna Gorokasse, kus toimus iga-aastane tantsu-laulufestival. Goroka on mõnus rahulik linnake, kus puude all varjus, tänavaservadel, muruplatsidel ja linnaväljakutel istus tuhandeid kohalikke, ja me ei leidnudki vastust, mida nad kõik teevad. Lihtsalt istusid päevad läbi ja puresid oma beetlipähkleid nagu oravakesed.

Ööbisime väikeses räpasevõitu motellis, mis on muust maailmast kõvade raudväravate ja okastraadiga eraldatud ning festivalivälisel ajal tõenäoliselt kasutusel lõbumajana. Meiegi uni oli tihtilugu ööhäältest häiritud.

Linnake tundus väga rahumeelne hetkeni, kui istusin õhtul motelli õues pingil ja kuulasin gekode laulu. Korraga plaksatas mu silmast 10 cm kaugusel selja taga puuseinas õhupüssi tinakuul. Hiljem kimbutasid meid veel taskuvargad, kes ei lahkunud just tühjade kätega, aga see kõik kokku oli tühiasi võrreldes tantsupeoga, mida kahel päeval jälgida saime.

Asjad kaovad kiiresti
Paapua Uus-Guinea on kireva rahvastikuga riik. Kuus miljonit elanikku räägivad 80 eri keelt. Enne kui valge mees hakkas teid ehitama, oli omavahelist läbikäimist vähe. Peamiselt käidi naaberhõimudest inimesi toiduks püüdmas. Suured muutused algasid alles pärast Esimest maailmasõda. Kuid rahvuslik pärand on hästi säilinud.

Festivali peoplatsile kogunes umbes 50 eri rahvakildu, rahvariieteks üksnes kehamaalingud ja taimsed kehakatted. Kirkad maalingud olid tehtud taimsete värvidega, lisaks tohutud suletuustid, teokarpidest ehted, palmilehed.

Inimesed erinesid rühmiti ka oma näoplaanilt, kasvult ja temperamendilt. Tantsud olid enamasti lihtsalt ringiratast tormamised või vaenlast eemale peletavad vehkimised, vibude ja nuiadega ähvardamised.

Kohalikke võis olla seal ligi 10 000 ja kui nad kõik väljakule valgusid, hakkasid meie asjad taskutest ja kottidest kiiresti kaduma. Aga alati, kui oled midagi ootamatut saanud, tuleks midagi ohverdada. Võtsime seda nii.

Pikast festivalipäevast suutsin platsil viibida vaid 3–4 tundi, siis sai vastuvõtuvõime otsa. See kõik kokku oli päris hull lugu.

Kuidas maitseb krokodill
Seejärel põrutasime Sepikule, saare pikimale jõele, kus saab teha imelisi kanuumatku. Läbisime päramootoriga kanuul viie päevaga umbes 500 km.

Kuigi turismiäri on Sepikul aetud juba paarkümmend aastat, pole turistidele mingeid mugavusi loodud. Veetsime ööd kohalike palmilehtedest punutud majakestes, kus pere ise põõnas õhukese seina taga.

Meiega samas ruumis askeldasid kanad-kuked ja pinises sadu sääski. Välikäimlasse ei olnud mõned meist suutelised sisenema. Tegelikult oli see pööraselt romantiline ja ainult tänu säärastele ööbimistele mõistsime kohalikku elurütmi ja mõttelaadi.

Sepik on täis kalu ja krokodille, keda meile ka toiduks valmistati. Krokodill maitseb natuke nagu kana. Me ei hakanud pirtsutama, et ei ole ilus krokodilli tappa, sest neil on selleks luba. Igas õues on väike aedik krokudega nagu meil maakohtades kanaaiad.

Majad on ehitatud jõe kaldale kõrgete postide otsa, kuna Sepiku veetase võib tõusta kolm meetrit. Lõke toiduvalmistamiseks tehakse savipannil n-ö teisele korrusele. Korstent pole ja suits imbub välja läbi palmilehtedest katuse. Ärkasimegi seetõttu kipitavate silmadega ja liiga valju kukelaulu saatel.

Külastasime kümneid külakesi, kus elu käib põhimõtteliselt nagu kiviajal. Lisandunud on vaid T-särgid ja päramootorid ning mõnes majas õhtuti ka väike generaator. Naised vastutavad põllunduse ja kalapüügi, lastekasvatamise ja toidutegemise eest.

Mehed valmistavad kanuusid ja ehitavad maju. Maju kulub päris palju, sest kõrgveega otsustab Sepik mõnikord sängi muuta ja viib osa majapidamisi kaasa. Seda võetakse loomuliku asjana.

Tagasi üles