Tätte reisikiri: neidiste rünnak laevale

Iga hinnaga: tüdruk Ella püüdis laeva pääseda mööda meie ankruketti. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte satub ümberilmareisil võõrast pähklist mürgeldavasse seisundisse.

6. september, Saalomoni saarestik, Guadalcanali saar, Honiara linn. Saadan reisiteate teele pisut ennatlikult, sest ees ootab 800-meremiiline teekond Paapua Uus-Guineasse ja keegi meist ei tea, kui kaua see aega võib võtta.

Liikumiskiirus sõltub vaid tuule tugevusest ja seda me muuta ei saa. Minu rõõmuks väga tugevaid tuuli ilmateade ei näita, nii et loodan, et ees seisab kaheksa-üheksa päeva mõnusat mereteed. Praegu on kajutis 33 soojakraadi.

Armas Vanuatu jäi kiiluvette. Tohutu kiirusega, 8–10 sõlme, kihutasime kolm ööd-päeva Saalomoni suunas. Esimene saar, kuhu jala toetasime, oli Santa Ana. Aimasin kohe, et oleme sattunud parimasse paika, mida Saalomon võib pakkuda. Kuna saareke oma 2000 elanikuga asub «keskusest» väga kaugel, jätab see heas mõttes unustatud mulje.

Erakordne oli kohalike kiire rünnak, kui olime ankru vette lasknud. Nii väikeste kanuudega kui ujudes saabusid meie laeva ümber noored inimesed, põhiliselt tütarlapsed, kes püüdsid laevale pääseda ja teatasid juba kaugelt valjuhäälselt, et nad on 16 ja võivad abielluda. Laevatrepist kaugemale siiski keegi ei pääsenud ja pidime olema üsna konkreetsed, et külalistest vabaneda.

Laste ülemvõim
Seejärel võtsime ette viietunnise matka, et külastada kahte küla, mis asuvad saare vastaskallastel ja mida ühendab suur lai autotee. Ilmselt oli keskuses mõeldud, kuidas vaest saart arendada, ja ehitatigi lai sõidutee vaatamata sellele, et saarel pole ühtki autot. On üks traktor, aga see läks mitu aastat tagasi rikki.

Külad jätsid vapustava mulje. Ka Vanuatul olid majad palmilehtedest punutud, aga need olid punutud korralikult, meistri näputööna. Siin jätsid majad rohkem laste valmistatud onnide mulje. Oli näha, et kui kuskilt on hakanud vihma läbi tulema või tuul läbi puhuma, siis oli sellesse kohta lihtsalt kuhjatud paksem kiht palmilehti.

Majade sisemuses polnud peale muldpõranda midagi. Ööseks laotatakse laiali pandanusmatid, kus siis mitu sugupõlve ühes kitsikuses koos magab. Köögiks on eranditult õues väike hõre katusealune, kus tilluke tuluke kolde all lakkamatult hingitseb. Nõnda on kogu küla täis mõnusat suitsuvinet. Pildistasime Markoga nagu hullud, teades, et kõik see, mida näeme, on kaduv maailm.

Nagu sellistes paikades ikka, oli külas tohutul hulgal lapsi – kõik vanuses kuni 10–12 aastat. Ju on vanemad lapsed läinud suurematele saartele kooli ja tööle. Nii tundub silmaga hinnates saareelanike keskmine vanus mitte üle 14.

Külastasime ka püha maja, kuhu naistel pole sisenemisluba. Parajasti mängis seal mingi seltskond kaarte ja mõned mehed konutasid nõndasama nurgas või rääkisid millestki. Ruum oli täis inimkolpasid ja puust pühakujusid. Kolbad kuuluvad külapealikele ja need tuuakse hauast välja, kui on seal kaks aastat puhastunud.

Inimesed on teistsugused kui Vanuatul. Valget inimest nähes pöörasid nad pilgu maha või vaatasid mujale, aga kui õnnestus kedagi lõbusalt ja avali kõnetada ning murda läbi nende ettevaatlikkuse kilbi, siis olid neil silmad peaaegu sama säravad kui vanuatulastel.

Aga ainult peaaegu. Eks siin mängivad rolli verised sisesõjad, mis aeg-ajalt saarestikku laastavad (viimane lõppes alles 2000. aastal), kuna Saalomonil on palju etnilisi gruppe, kes tahavad saavutada mõjuvõimu. Erinevaid keeledialekte loetakse üle 70.

Teine maailmasõda, mis siin kõvasti möllas, paiskas rahvakillud oma saarekestelt laiali teistele saartele ja nüüd on siin üks suur segapudru. Hästi on teiste hulgast eristatavad malaitalased, kes on heledajuukselised kräsupead.

Punased suud
Teine põhjus, mis ei lase silmadel haldjaina särada, on kurikuulus beetlipähkel, mida näritakse lapsest raugaeani ja mis rikub ära närvisüsteemi, hambad ning küla- ja linnatänavad. Pähkel näritakse suus koos paari lisakomponendiga peeneks pudruks, mis muutub suus veripunaseks olluseks. Seejärel sülitatakse see suure larakaga valimatutes kohtades maha.

Peaaegu kõigi inimeste suud on punased ja võib-olla on isegi parem, kui nad ei naerata. Olen neid punaseid suid varem näinud nii Indias kui Sri Lankal. Ja tean, kuidas see mõjub, sest otsustasin proovida.

Eile siin Oniaras, kus ootame Reet ja Heiti Hääle saabumist ja teeme aega parajaks, otsustasime minna vaatama veel üht külakest. Häguste juhatuste peale jõudsime autoga jõeni, mille teiselt kaldalt algas kaunis jalgrada.

Sumasime läbi kiirevoolulise jõe ja matkasime paar kilomeetrit kaunil metsarajal veel kolmel korral jõge ületades, kuni jõudsimegi toredasse 30 inimesega külakesse. See ei olnud küll nii eksootiline nagu Santa Anal, aga ikkagi romantiline platsike jõe kaldal keset džunglit, kus asusid kõrgetel vaiadel majakesed. Seal meile beetlipähklit pakutigi. Otsustasin ainsana selle kogemuse võrra rikastuda – või vastupidi.

Pähkli maitse on sarnane tammetõruga ja minu kui esmatarvitaja pea hakkas hetkega ringi käima nagu pärast karusselli. Alles pärast tunnist jahedas jõevees vedelemist jäi kõik jälle seisma ning kõhus algas tohutu mürgel.

Kahe tunni pärast oli kõik möödas. Ju nad närivadki seda pähklit iga kahe tunni tagant. Nii et kui näen tänavatel punaste suudega inimesi, siis vist tean, mis nende peas toimub ja miks nad vahel küsimustele ei vasta. Ei tea, miks inimkond otsib nõnda palju põgenemist reaalsusest. Mulle meeldib reaalsus tohutult rohkem kui kõik muud seisundid.

Madrusteks saabusid meile paar päeva tagasi Andrus Hiiepuu, kes näib ülikõva rännumees ning ootab rännakutelt ainult katsumusi ja ebamugavusi (neid saame kuhjaga pakkuda), ja Tõnu Vahtel Hondast. Tõnu on vist mees õigel ametipostil, sest ükskord koju jõudes ostame kõik endile tõenäoliselt Hondad.